Mööda netti

  F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby. Tõlkinud Enn Soosaar. Eesti Raamat. 2021. 192 lk. Sada aastat tagasi ilmunud raamatu kohta on seesinane ütlemata hästi ajaproovile vastu pannud. Lugeda Gatsbyt oleks nagu sirvida seltskonna ajakirja Kroonika koos värviliste piltide ja kõnekate pealkirjadega. Aga jah, raamatus on siis aasta 1922, kui New Yorki äärelinna saabub elama Nick Carraway nimeline noormees. Endalegi ootamatult avastab ta oma üleaedses pururikka Jay Gatsby, kes ei oska oma rahaga muud peale hakata, kui kulutada seda ohjeldamatult pidustustele, prassingutele või muidu kergekeäliselt tuulde loopida. Külalised saabuvad ja lahkuvad, orkester mängib džässi, tantsitakse fokstrotti, aga kes on see saladuslik härra rikkur, jääb paljudele arusaamatuks ja näib, et ega kedagi väga ei huvita ka, kes too võõrustaja on. Mõned kõlakad küll liiguvad, aga midagi kindlat keegi väita ei saa. Ent Nick Carraway suudab saladuse lahendada ja Gatsby avaneb hoopis teise nurga alt. Ma arvan, et see ...

  Hans Laansalu. Tuuline saar. Perioodika. 1982. 72 lk. Ahh, ma ei või, need vanad Loomingu Raamatukogu üllitised ikka suudavad üllatada. Autori nimi oli mulle veel nädala eest sama hästi kui tundmatu, kuid piisas väikesest guudeldamisest ja tuli ilmsiks tõsiasi, et tegu on Erik Tohvriga (1933-2020). Jah, see tuntud rahvakirjanik, kes jõudis oma eluajal avaldada 33 romaani, lisaks veel näpuotsaga lühiproosat ning mõned kuuldemängud. Kummaline on veel see, et ega ta mingit suuremat tähelepanu eluajal ei pälvinud, ametlikud auhinnad läksid temast enamasti kaarega mööda. Mõni artikkel küll siin-seal veel leidub, kuid lootsin, et temast on ikka rohkem kirjutatud. Samas oli raamatukogude laenutuste nimekirjas Tohvri alati kõrgetel kohtadel, lugejate poolt nõutud ning otsitud. Eks tema edu üks põhjus oli ju see, et ta läks tagasi lihtsate asjade juurde, või siis vastupidi, ei lahkunudki nende juurest. Inimene suure ja väikese tähega, seltsimees, kodanik, kaaskannataja, abikaasa või tööme...

  J. G. Ballard. Neljamõõtmeline luupainaja. Tõlkinud Juhan Habicht, Sash Veelma,  Adrus Igalaan ja Piret Frey. Fantaasia. 2025. 204 lk. James Graham Ballardi (1930 - 2009) jutukogu ei olnud päris minu tassike teed. Pidin tagastustähtaega pikendama, et üldse läbi saada, aga peale "meh" elamuse polnud raamatul suuremat pakkuda. Noh, jah, Liis Rodeni kaanepilt on muidugi vaata et tema hooaja parim sooritus ja Jan Kausi järelsõnata jääks see raamat lausa kahvatuks, aga jutud ise... oeh.  Ei, ega ma kedagi soovi liiga ära peletada lugemise juurest, lihtsalt ootused ulmekirjanduse lühijuttudele on mul sellised, et neis peaks ikka pinget ka olema, mis lugejat köidab, kinni hoiab, lahti ei lase. Selline tasapaks tekstimassiiv, mida Ballard harrastab, ei pannud mind küll kuidagi kaasaelama ega -tundma. Kui selline ongi see kuulus Uus Laine ulmes, mis 60ndatel maad võttis, siis tühi temaga.  Samas saan aru, et autor on oma meelepaha teksti valanud, kaasaeg võis temas esile ku...

  Georges R. R. Martin. Öölendajad. Tõlkinud Tatjana Peetersoo. Fantaasia. 2012. 126 lk. Jaht tulnukatele läbi ilmaruumi - see on aines, mis kõditanud päris mitme ulmekirjaniku tundlaid, pole ka G. R. R. Martin sellest kiusatusest puutumata jäänud. Raamat algab kauges tulevikus, kui inimkond on üle galaktika laiali hargnenud ja mitme võõra, kuid asustatud planeedi folkloori uurimine toob välja midagi kummalist. Nii lähemal kui kaugemal olla nähtud tundmatuid laevu, aga keegi midagi täpsemalt ei tea. Liiguvad need võõrad, keda kutsutakse volkriteks, valgusekiirusest aeglasemalt ning teel on nad olnud juba tuhandeid aastaid. Grupp teadlasi läheb missioonile, et asjas selgust tuua, rentides selleks kosmoselaeva Öölendaja. Üheksaliikmeline meeskond, neli meest ja viis naist, saavad juba reisi algul aru, et asjad ei ole päris nii, nagu need olema peaks. Keegi pole kordagi näinud Öölendaja kaptenit, kuigi too suhtleb hologrammi vahendusel reisijatega. Esimesed nädalad teel olemist mööduv...

  Isaac Asimov. Teraskoopad. Tõlkinud Tatjana Peetersoo. Fantaasia. 2008. 184 lk. Ulmeromaanis "Teraskoopad" vestab Asimov ühte krimilugu. Kauges tulevikus on saabunud tulnukad ehk välisilmlased New Yorki, ehitanud endile kosmoselinna ja mõistagi on nad inimestest arengutasemel kõrgemal. Kui üks tähtis tegelane tulnukate hulgas mõrvatakse, kahtlustatakse maalasi ja alustatakse uurimist. Mõrvarit hakkab otsima politseinikust maalane Elijah Baley, kes saab endale paarimeheks välisilmlase R. Daneel Olivaw.  Asimov võtab ikka suurelt ette, väikeste pudinatega ta ei hakka lugejat tüütama. Nagu mitmes lühiloos, astuvad ka siin kõrvaltegelastena üles robotid. Inimeste põlgus nende vastu on täitsa arusaadav, võtavad nad ju ära töö ja palka ei küsi. Meenub, et alles mõne päeva eest helistati mulle ja pakuti robotit, mis peseb aknaid, et ma katsetaks seda ja annaks hinnangu. Keeldusin viisakalt, aitab robottolmuimejastki, mis aeg-aegajalt ehmatab tööle hakates, aga see selleks. Peaks v...

  Edgar Rice Burroughs. Kadunud kontinent. Tõlkinud Ethel Aesma. Paide "Stella". 1997. 104 lk. "Kadunud kontinent" on tulevikunägemus 22-st sajandist, mille pani Tarzani lugude autor kirja aastal 1915. Pärast Suurt sõda on maailm rebitud kahte leeri, kus ühel pool on ida ja teisal lääs. Panameerika Föderatsioon järgib rangelt reeglit, et keegi ei tohiks ületada kolmekümnedat läänepikkust, seda tegevust peetakse riigireetmiseks. Kuid just sellise patuga saab hakkama piirivalves töötav mereväe ohvitser Jefferson Tark, kui tema aeroallveelaev "Coldwater" kaotab juhitavuse ning suundub keelutsooni. Õnnetu juhuse läbi hülgab meeskond tarmuka Jeffersoni, nii et viimane leiab koos kolme madrusega end Inglismaa rannalt. Uhkest ja võimsast Briti impeeriumist pole alles muud kui rohtu kasvanud varemed ja metsistunud inimesed. Saarel on ka lõvid, tiigrid ja elevandid, kuid õnn ei ole pöörand Jeffersonile selga. "Victory oli ime. Iga päev lisas sellele aina uusi ...

  Lazar Lagin. Vanake Hottabõtš. Tõlkinud Eugen Hange.  Eesti Raamat. 1971. 294 lk.  Olen ilmselt viimane, kel see jutt lugemata, aga parem hilja kui mitte kunagi. Imelik küll, aga autorinime ei olnud raamatus isegi sisekaanel mainitud. Vaatasin Wikist järgi ja sain teada, et: Lazar Lagin (1903 – 1979), kodanikunimega Lazar Ginzburg, oli juudi päritolu vene nõukogude satiirik ja lastekirjanik. Tema tuntuim teos on "Vanake Hottabõtš" ("Старик Хоттабыч", ilmunud ajakirjas Pioner 1938, eraldi raamatuna 1940; teine, täiendatud väljaanne 1955). Selle peategelaseks on džinn, kelle laseb pudelist välja nõukogude koolipoiss ja kes põhjustab palju sekeldusi.  Araabia muinasjuttudest "Tuhat üks ööd" tuttav džinn saabub siis sedakorda Moskvasse. Tema pikast nimest saab lühendatult Hottabõts ning ta uueks "peremeheks" hakkab kuuenda klassi poiss Vladimir Kostõlkov ehk Volka.  Koos satutakse üsna argiste toimetuste keskmesse, mis aga tänu džinni võluvõimetele...

  Tor Åge Bringsværd. Pinocchio paberid. Norra keelest tõlkinud Arvo Alas. Perioodika. 1988. 120 lk. Sügis Budapestis. Jonas Rafn saabus Ungarisse sõbra abipalve peale, sest lohe on tagasi. Mõlemad mehed on folkroristid, kunagi juhuslikult tutvunud, pole aastaid üksteist näinud ja nüüd siis selline teade. Jonas ei leia oma sõpra, vähemalt elusalt mitte, kuid saab viimase osaliselt säilinud käsikirja oma valdusse, tutvub Lilli nimelise naisega, armub ja... satub kummaliste juhtumite rägastikku. Tor Åge Bringsværdist polnud ma varem kuulnudki, veel vähem teadsin midagi Norra ulmest, nüüd on mingi valguskiir ka sealtpoolt paistma hakanud (Tänud, Jüri Kallas). 1939. aastal sündinud Tor Åge on hariduselt filoloog, kes tegelenud folkloori ja mütoloogiaga, töötanud teatris kirjandusala juhatajana, avaldanud kaheksa romaani, neli novellikogu, lasteraamatuid ja näidendeid. Tõlgitud on teda kümnesse keelde. Hea tõlkija on teinud natuke taustauuringut, kirjutanud küll lühida, kuid sisutiheda ...

 Robert A. Heinlein. Kangelaste tee. Tõlkinud Ats Miller. Fantaasia. 2025. 246 lk. Fantaasiaromaan Kangelaste tee ilmus nime all Glory Road juba aastal 1963. Lugu ise on Evelyn Cyril Gordoni nimelisest noormehest, kes otsib oma kohta elus, kus teostada Ameerika unistust. Saabunud koju sõjvateenistusest Kagu-Aasias, otsustab ta alustada õpinguid Euroopas taotlemaks kraadi õigusteaduses, aga paraku on nii, et kui inimene plaanib midagi, siis... no jah. Tööpakkumine, millest ei saa keelduda, viib Gordoni kokku kõige ilusama naisega, keda ta kunagi on kohanud. Loomulikult võtab noormees pakkumise vastu ja algab seiklus võõral planeedil täis ohte, koletisi ja kauneid neide. Jah, see on täitsa lahe raamat. Proovisin küll tegevust ette aimata, aga autor suutis mu alati üle mängida. Lugemisele võib kasuks tulla Ameerika elu-olu tausta teadmine, et mismoodi need asjad ikka olid. Miskipärast on näituseks maksud Heinleinil hambus, aga keda need siis ei puudutaks. Naistegelaste seksikalt kujut...

  Soome ulme 3 Maarit Leijonen ja Reetta Vuokko-Syrjänen Tõlkinud-koostanud Arvi Nikkarev Skarabeus. 2025. 260 lk. Soomes üksjagu kuulsust kogunud ulmekirjanikud jõudsid kirjastus Skarabeusi vahenudsel üle lahe Eestimaale. Fännile peaks nimi Maarit Leijonen olema tuttav juba raamatuts "Musträstas", mis ilmus maakeelsena 2022. Aga kes ei ole seda viimatinimetatut lugenud, nagu mina, siis ei tasu ka asjast end heidutada lasta, tegemist on jutukoguga, nii et neid ei pea järjest lugema. Siit kogust leiab üsna värsket kraami, lood on ilmunud mainekates soome ulmeajakirjades Portti ja Kosmoskynä aastail 2018-2024. Päris puhast teksti, mis oleks ainult SF, õudus või fantasy siin ei ole. Igas jutus leidub natuke siit ja natuke sealt. Põhiliselt on esindatud etno sugemetega fantaasia ning pisut küberpunki, mida rikastab oma ootamatu ilmumisega hõrk õudus. Kaks esimest lugu kulgevad kuskil tänapäeva depressiivses Soome väikelinnas. Esimene neist, "Laanekuuse juure all" viib m...

Lumetüdruk. Koostanud Lüüli Suuk ja Manfred Kalmsten. Fantaasia. 2025. 444 lk. Ulmeautoritele tehti möödunud aastal üleskutse saata toimetusele lugusid, mis mahuvad mõiste alla - romantliline sünkfantastika. Kujutan juba ette, et sinna saadeti igasugust kraami, paremik neist on nüüd ilmunud antoloogias Lumetüdruk alapealkirjaga: Teistsugused armastused. Liis Rodeni tehtud kena kaanepildiga raamatusse mahtus üksteist erinevat juttu nii nais- kui meeskirjanikelt. Taseme üle nurisema ei pea, ühtki väga kehva lugu siin ei ole, oli neidki, mille kohta võib öelda tipplugu, aga sedasi enam-vähem üle poolte juttudest olid minu jaoks "turvaline keskmik". See pole üldse halvustavalt öeldud ega mõeldud, lihtsalt määrav on maitse, kuidas ja kas üldse jutt mõjub või ei mõju. Suurim ämber, kuhu hoogsalt astuti, tundus olevat mahupiirang, et lugu ei saanud õiget hoogu sisse, kui tuli hakata lõpetama. Pole parata, nt fantasy on juba loomuldasa selline žanr, mis lühijutule ei sobi, mida aga e...

 Joel Jans. Rõngu roimad 2: Põrgutõld. Kirjastus Mooses. 2025. 190 lk. Olid aastad 1800 kopikatega, kui Lõuna-Eestis pandi toime mitu mõrva. Kes uputati, kes mürgitati, kelle eluküünal kustus tuleriidal, kuna saatus oli karm ja ebaõiglane. Iga juhtumit prooviti ikka seletada kuidagi äraspidiselt. Kohalike umbusk kõiksugu teispoolusest saabuvate külaliste suhtes oli lihtsalt jahmatav.         "Ta kiikas ahju poole ja ka Lenz vaatas tahtmatult sinna. "See kõik on paras lora," ütles ta. "Ma olen kuulnud ka seda, et enesetapjad hakkavad sellesama elaja kodu käima, mis peiede ajaks söögiks tapeti. Mis ta hakkab teil silgu seljas ratsutama või? Tulge mõistusele. Kõik see teie jutt on ikka selline, et keegi kuulis, kuidas keegi midagi nägi. ise te olete mõnd tonti näinud? Mina olen palju inimesi matnud ja seni pole keegi neist uuesti ellu ärganud. Sealt kohast, kuhu minnakse, tagasi ei tulda."" (lk 86) Et tekkinud segaduses korda luua, tõde päevavalegele tuua, as...

  Ilja Varšavski. Veel üks lask.  Perioodika. 1985/32. 56 lk. Tõlkinud Ants Paikre. Ilja Varšavski (1909-1974) sündis Kiievis, hiljem kolis Leningradi, elas-töötas Venemaal ja avaldas mitu jutukogu. Kõige tuntum tõlgitud jutt peaks olema antoloogias "Diogenese latern" (Eesti Raamat, 1976) ilmunud pala "Kannike", mis räägib tuleviku ülerahvastatud Maast. Aga siin LRis ilmunud jutustus ühendab endas krimiloo elemente üsna ulmelises maailmas. See oleks nagu inspekor Glebsky saabuks Solarisele. Kummaline küll, aga saatesõnas mainib autor, et ega tal väga suurt sümpaatiat eradetektiivide suhtes ei ole, kuid mind suutis ta oma peategelasele ometi kaasa elama panna.    Iirlasest punape machomees Jack Clinch kutsutakse lahendama mõrvalugu. Kõik ei olegi nii lihtne, kui esialgu paistab. Oli see nüüd roim või enesetapp, tuleb alles välja uurida, siis on veel asjaga seotud konkureeriv suurfirma... Sündmuskoht, planeet Meila, asub viie kuu lennutee kaugusel kosmoses. Seal on Ma...

  Dracula külaline. Koostanud Jüri Kallas. Gururaamat. 2025. 380 lk. Tõlkinud Silver Sära. 18 õuduslugu teise ilmasõja eelsest perioodist, enamus tundmatud autorid, sekka mõni tuttav nimi, soliidne ees- ja järelsõna, lugude juures väike tutvtustav sissejuhatus, see on Ulmeguru sarja viies raamat. Olemata küll väga suur kõhelugude austaja pakkus kogumik siiski mõningaid õõvahetki. Samas oli ka neid jutte, mis läksid kergemalt mööda ja mõnega jäi kontakt suisa tagasihoidlikuks. Aga eks see sajanditagune kraam mõjubki pisut teisiti, eriti pärast seda kui lapsepõlves on nähtud filme nagu Alien, Predator, Terminaator ja mis nad seal kõik olid.   Kui ainult nelja lemmikut nimetada, kes mulle enam korda läksid, siis olgu esimeseks H. G. Wells. Tema "Kummaline orhidee õitsemine" on jutt taimest, mis võtab omaniku oma voli alla ja muutub ohtlikuks. Wells on Wells, ükskõik mida ta kirjutab, teeb ta seda hästi.  F. Marion Crawfordi pala "Sest veri on elu" pani mind küsima, ega...

 Konrad Fiałkowski. Mina olen Molnár. Teaduslik-fantastiline jutustus Poola ulme on lai ning avar nagu meri, vaata ükskõik milliselt küljelt tahad, teist kallast näha ei ole. Paraku tuleb tunnistada, et suures osas on see tundmatu, läbi uurimata ja mis kõige hullem, valdavalt eestindamata. Üksikuid pudinaid on siiski läbi tulnud, ei olnud ju tegu mõne imperialistlik-kapitalistliku mandunud lääneriigiga, vaid ikka sõbraliku sotsleeri kuuluva naabriga või siis siitpoolt vaadates üleaedsega. Pikast nimekirjast, mis Jüri Kallas poolakate loomest üles leidis, valisin välja teaduslik-fantastilise jutustuse "MIna olen Molnár". Autori nimega midagi seostada ei osanud, pole varem temalt ühtki teksti lugema sattunud, see jutt ilmus aastal 1969 ning kaheksaosalise joonealusena on ilmunud samal aastal ka Noorte Hääles, tõlkija nime kohta andmed puuduvad. Meditsiini valdkonda kuuluv lugu räägib arstikutsumusest, et kas, millal ja kuidas tuleks teha õiged otsused. Professor Ralf Molnár on ...

  Avaldada romaan ajalehes, see võis olla omal ajal ikka päris julge ettevõtmine. Kuid noorteleht Säde sai sellise julgustükiga hakkama. See ilmus küll kaks või kolm korda nädalas, aga kes siis viitsis oodata, millal saaks edasi lugeda. Nüüd, pool sajandit hiljem on  digitaalselt palju lihtsam selle jutuga tutvuda. Kuigi möönan, et natuke tahtis Digari keskonnas kohanemine harjumist, kuid tegelikult oli seal uue lehe keeramine väga lihtne. Mis siiski ei tähenda, et ma ühe istumisega oleksin kohe need 38 osa järjest läbi lugenud. Läks ikka päris mitu õhtut ja vahepeal lugesin teisi asju ka.  Kuid noorteromaan "Delfiinide saar" on tõsiselt võetav poistekas. Johnny oli keerulise lapsepõlvega kutt. Varakult kaotas ta oma vanemad ning pidi elama tädi juures, kus temasse just hästi ei suhtutud. 16 aastaselt läheb Johnny kodu lähedale hulkuma, istub salaja võõrasse amfiibsõidukisse, mis viib ta kodust kaugele ja satub seejärel õnnetusse. Keset merd ja ookeani jäetakse vesiveok m...