Mööda netti

  Kristi Reisel. Tartu on minu linn. Katrini elus hakkasid asjad minema allamäge pärast auto kojamehe vahelt parkimistrahvi kviitungi leidmist. Loomulikult oli ta püha viha täis ja ei kavatsenud seda ära maksta, siis tuli veel töölt lahti laskmine, sõbrannaga tülli minek ja midagi veel. Nimelt, sattus trahviametnik elama tema naabriks, ja nagu sellest ka veel vähe oleks olnud, hakkas õhtul mingi kummaline vari Katrinit jälitama. See oli nüüd üks lahedamaid lugusid siin kogumikus. Linnafantaasia kohta oli see nüüd väga kohakeskne, sedapuhku siis Tartu linnas hargnev jutt. Kes seal linnas elab, leiab kindlasti rohkem tuttavaid kohti kui mina, kes ma vaid nimede järgi midagi ära tundsin (Toomemägi, Püssirohukelder). Põhimõtteliselt oli siin isegi mitu lugu, see mineviku põige teise liinina seletas tänapäevas toimuva kenasti lahti. Et kas oleks moraliseeriv, üleskutsuv oma trahvid ikka ära maktsa? Natuke kindlasti, vähemalt ei tasu jääda võlgu. Lugeda oli hea, lahe lugu, eks autoril ol...

  Mia Lisette Tamme. Must isand kõrvalkorterist. Varastes kahekümnendates Sophie langeb pärast töölt koondamist suurde masendusse, haletseb end, võtab vihaga viina ning tutvub oma naabriga, kelle olemasolust tal varem polnud aimugi. Uue naabri juures tuleb ilmsiks kummalisi asju, mida ratsionaalselt ei saa enam ära seletada, nt väike päkapikk, kes valmistab korteris kulda. Ühel päeval on see end Mustaks isandaks nimetav naaber silmitsi suure probleemiga, keegi röövib temalt olulise võtme, mille abil võib päästa valla maailmalõpu. Algab tagaajamine, et headus jääks võimule ja tasakaal kestma. Loo käigus suudab Sophie end uuesti leida, et elus edasi minna. Mul on kohe päris kahju, et ma ei ole suurem asi fantasy fänn, muidu võiks see lugu olla päris hea. Praegu on ta loetust üks kesisemaid, jääb arusaamatuks, kuidas ta üldse nii kõrgele kohale jõudis jutuvõistlusel. Noortekas ta ju on, aga no kuulge, natuke nagu klišeelik ei ole või? Lugejana isegi see ei häirinud mind, palju neid or...

  Siim Veskimees. Kes meist ei tahaks olla inimene. Tulevikku viidud loos tuleb julgestusfirma spetsialistidel lahendada mitme mõrvaga lahendamist ootav ülesanne. Kohe jutu alguses saab selgeks, et asjad ei ole nii lihtsad, kui pealtnäha võiks arvata. Aset leiavad jutuajamised, mida ametlikult ei registreerita ja juhtumisse on segatud keegi kõrgemalt.  Kui juba Veskimees kirjutab, siis alla teadusulmelise madina oleks siit naiivne oodata. Palju seal tegelaste juures inimest enam on, polegi vast oluline, kõik on juba mitmendal ringil küborgi kesta laaditud teadvused, aga mingi moraal siiski eksisteerib kõigele vaatamata. Sündmustik areneb küll Eestis, aga Asimovi mõju on tajutav, korra isegi mainitakse tema nime, ja siis veel iroonilised viited vanadele ulmejuttudel mujal tekstis. Mõneti andis loole vürtsi noorte naiste seksuaalne kujutamine, Liis Rodeni illustratsioon oli omal kohal, siis veel otsekõnes esinev ropendamine näis üsna loomulik. Anonüümselt juttu lugev žürii võis ...

  Pärast pikka karjääri saab professor teate töölt vabastamise kohta. Ähmi täis peaga tekib koduses miljöös segadus, raamatuid on nii palju, et need kukuvad riiulitelt alla, matavad töökaotanu ja viimane heidab hinge. Nagu võluväel ärkab professor uuesti elule, leiab end kuskilt teisest maailmast ning peab enda olemasolu hakkama tõestama, et mitte uuesti "surma saada". Timo Talvik kasutab siin sama või vähemalt sarnast maailma, mida kohtas lugeja tema romaanis "Sulid ja sulased" (Eesti Raamat, 2025). See on midagi keskaegset, kus on ikka kõrtsid, karused mehed, talupojad, samuti ei puudu haldjad, sisalikud ja ämblikud. Kuna kogu see kompott on esitatud arvutimängu simaltsioonina, siis võiks mänguritele jutt isegi rohkem huvi pakkuda kui mulle, kes ma neist asjust ei tea ööd ega mütsi. Lõpp jäi natuke justkui lahtiseks, võimalik, et läks kiireks asjaga, lugeja saab siit ise edasi mõelda a la, et kui nad surnud ei ole jne. Aga jah, see headuse paatos kumab siit päris ...

   Karri Tiigisoon. Zombi business ehk headus võidab. Tamur Pavelson siirdus Tartust Frankfurti, jätkas seal aastaid oma tööd arstina, kuni oli jõudmas murrangulise avastuseni meditsiini  vallas. Siis avastatakse aga kolleegil vähk ja ainus võimalus kaaslase elu päästmiseks on uue meetodi kasutamine. Operatsioon kulgeb plaanipäraselt, aga taastumine ei lähe just nii, nagu oodati. Viimast õlekõrt kasutades tuleb AI abi kasutada ning edasi selgub, et patsiendi pähe on võimalik laadida põhimõtteliselt uus identiteet. Ega selline avastus ei jää ka uusnatsidele märkamata, kes keeliatavad Tamuri halvale teele. Küsimus, kas inimolemust saab muuta operatsiooniga, ja mida ütleb selle kohta arstieetika... seda näitab tulevik, kuidas neile vastama hakatakse.  Eks siin natuke Frankensteini lugu tagurpidi esitleti, kuid mu meelest on täitsa kobe tükk, mis oma koha jutuvõistluse esikümnes on küll auga välja teeninud. Tõsi, pealkiri ei ole kõige paremini valitud, liiga palju ei tas...

  Seio Saks. Fuuga. Jutu minategelaseks on keegi ajakirjanikust noormees, kes kohtab kunagi tuleviku Tallinnas idamaist päritolu välismaalast. Iseenesesest pole selles ju midagi tavatut, lihtsalt harjumatu on, et too võõras viibib linnas ilma turvameestest saatjaskonnata. Välismaalane ei jää märkamata ka kohalikele patsaanidele, kes loodavad kerget teenistust saada. Alagb inimjaht, jõutakse tupiktänavasse, sealt edasi paralleelmaailma, kus füüsikareegleid saab juba vähe vabamalt painutada ja tagasiteed nagu polekski enam.  Tagantpoolt tulles oli see nüüd esimene SFi maiguline jutt. Eks ta natuke tundus orwellik ja Matrixi filmi meenutas samuti, aga pole hullu. Või oli siin hoopis varjatud kriitikat AI suunas, miks mitte, džinn on juba ammu pudelist välja lastud. Kui tehisaru hakkab arhitektiks, siis inimesed satuvad neis linnades segadusse, no, mine tea. Vanad head ussiaugud igatahes päästsid selle jutu igavuse mülkasse vajumast. Ja kes on mainit eesti ulmekirjanik Vootele Vai...

  Eeva Jeletsky. Kösteraat. Õudus ja fantasy näikse olevat peamised valdkonnad ulmes, millega on võimalik kirjutada eestimaist lugu. Folkoorist saab midagi laenata, siit-sealt juurde lisada, kokku segada ja nii see käib. Siin jutus on üks mahajäetud maja kuskil külas, seisab ja laguneb juba aastaid seal tulvil oma isepäist iseolemist ning keegi ei pööra talle enam suuremat tähelepanu. Külla kolinud Salmele ei jää see asi muidugi märkamata ning koosolekul saab asi üles võetud. Üks noormees hiilibki siis majja uurima, mis seal toimub, tuleb aga tagasi, näost ja juustest hall ega soovita kellelgi sinna minna. Edasi võtab asja uurida ajalooõpetaja, kes toob päevavalgele maja nukravõitu saatuse. Nõnda saabki köstri perekonnalugu lahti harutatud mitme nurga alt, sõna saavad nii elavad kui mitteelavad. See ajalooline taust oli isegi huvitavam, kui ulmeosa. Eestimaa eelmise sajandi algul, see oli üsna pöördeline periood. Ja omandireform 90ndatel, kellel siis on õigus oma maid ja maju tagas...

Looming - 12/2025 Ühe loo raamides on siin kirja pandud kahe naise üleelamised lähiminevikust. Anna meenutused algavad, kui ta elas Bakuus aastal 1993 ja Stella räägid sündmustest Tallinnas alates aastast 2010. Mõistagi on siin oma osa ajaloolistel sündmustel (Mägi-Karabahhi konflikt), mis jääb varjutama eriti Anna lugu. Olla armeenlanna ja elada Bakuus ei olnud tol ajal lihtne. Abikaasa keelud ning käsud kippusid ahistama, et mitte öelda tekitasid võigast hirmu. Ja ometi ei tekkinud soovi põgeneda, sest mees (Ašiq) oli ju aser. Sõjale jalgu jääda, ja mille nimel, kannatada süütu inimesena, seda 20. sajandi lõpul on rohkem kui jube. Teise liinina kulgev lugu on emakssaamisest, kui puudub lähedaste piisav toetus. Stella elab üle raske ning pika sünnituse, toob lapse ilmale, kõik on elus ja terved, aga ühel hetkel avastab, et on kuidagi üksi oma murega. Viiendalt korruselt lapsekäruga alla tulla võtab tugevamagi võhmale ning olude sunnil on mees ka pidevalt kuskil lennus. Psühhiaater ei ...

  Kaupo Sempelson. Raamatuvaras. Vast ei ole palju öelda selle lühipala kohta kunstmunijasjutt, kuid jah, ulme on tema kindlasti. Tom on möödunud elus üht-koma teist läbi ja üle elanud, kõige paremini tal just läinud pole. Oli see nüüd saatus või juhus, aga pikanäpumees temast välja kujunes. Ja siis, ohoo, saab ta ühel päeval tööpakkumise, tuua vanast tüjana seisvast mõisahäärberist ära oluline raamat nimega "Aerelis rogmata", kui mu neti tõlge ei peta, siis tähendab see ladina keeli Õhukillud, aga see selleks. Ühesõnaga, kümne tuhande kuldtukati eest on Tom müüdud mees ning asub tegudele, mis see vana raamat siis ära tuua ei ole. Plaan näikse sujuvat kui õlitatult, kuni saabuvad takistused, mis keeravad kõik pea peale ja Tom avastab, et mis rikkused kõik veel maailmas on olemas.  Selline noh jah jutuke, ega ta nüüd halb pole, pigem vist nooremale lugejale suunatud, aga hamba all ei karju ka keskeas küütleval raamatusõbral. Väga pretensioonikas iseesenest pole, pigem leebema ...

  F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby. Tõlkinud Enn Soosaar. Eesti Raamat. 2021. 192 lk. Sada aastat tagasi ilmunud raamatu kohta on seesinane ütlemata hästi ajaproovile vastu pannud. Lugeda Gatsbyt oleks nagu sirvida seltskonna ajakirja Kroonika koos värviliste piltide ja kõnekate pealkirjadega. Aga jah, raamatus on siis aasta 1922, kui New Yorki äärelinna saabub elama Nick Carraway nimeline noormees. Endalegi ootamatult avastab ta oma üleaedses pururikka Jay Gatsby, kes ei oska oma rahaga muud peale hakata, kui kulutada seda ohjeldamatult pidustustele, prassingutele või muidu kergekeäliselt tuulde loopida. Külalised saabuvad ja lahkuvad, orkester mängib džässi, tantsitakse fokstrotti, aga kes on see saladuslik härra rikkur, jääb paljudele arusaamatuks ja näib, et ega kedagi väga ei huvita ka, kes too võõrustaja on. Mõned kõlakad küll liiguvad, aga midagi kindlat keegi väita ei saa. Ent Nick Carraway suudab saladuse lahendada ja Gatsby avaneb hoopis teise nurga alt. Ma arvan, et see ...

  Hans Laansalu. Tuuline saar. Perioodika. 1982. 72 lk. Ahh, ma ei või, need vanad Loomingu Raamatukogu üllitised ikka suudavad üllatada. Autori nimi oli mulle veel nädala eest sama hästi kui tundmatu, kuid piisas väikesest guudeldamisest ja tuli ilmsiks tõsiasi, et tegu on Erik Tohvriga (1933-2020). Jah, see tuntud rahvakirjanik, kes jõudis oma eluajal avaldada 33 romaani, lisaks veel näpuotsaga lühiproosat ning mõned kuuldemängud. Kummaline on veel see, et ega ta mingit suuremat tähelepanu eluajal ei pälvinud, ametlikud auhinnad läksid temast enamasti kaarega mööda. Mõni artikkel küll siin-seal veel leidub, kuid lootsin, et temast on ikka rohkem kirjutatud. Samas oli raamatukogude laenutuste nimekirjas Tohvri alati kõrgetel kohtadel, lugejate poolt nõutud ning otsitud. Eks tema edu üks põhjus oli ju see, et ta läks tagasi lihtsate asjade juurde, või siis vastupidi, ei lahkunudki nende juurest. Inimene suure ja väikese tähega, seltsimees, kodanik, kaaskannataja, abikaasa või tööme...

  J. G. Ballard. Neljamõõtmeline luupainaja. Tõlkinud Juhan Habicht, Sash Veelma,  Adrus Igalaan ja Piret Frey. Fantaasia. 2025. 204 lk. James Graham Ballardi (1930 - 2009) jutukogu ei olnud päris minu tassike teed. Pidin tagastustähtaega pikendama, et üldse läbi saada, aga peale "meh" elamuse polnud raamatul suuremat pakkuda. Noh, jah, Liis Rodeni kaanepilt on muidugi vaata et tema hooaja parim sooritus ja Jan Kausi järelsõnata jääks see raamat lausa kahvatuks, aga jutud ise... oeh.  Ei, ega ma kedagi soovi liiga ära peletada lugemise juurest, lihtsalt ootused ulmekirjanduse lühijuttudele on mul sellised, et neis peaks ikka pinget ka olema, mis lugejat köidab, kinni hoiab, lahti ei lase. Selline tasapaks tekstimassiiv, mida Ballard harrastab, ei pannud mind küll kuidagi kaasaelama ega -tundma. Kui selline ongi see kuulus Uus Laine ulmes, mis 60ndatel maad võttis, siis tühi temaga.  Samas saan aru, et autor on oma meelepaha teksti valanud, kaasaeg võis temas esile ku...

  Georges R. R. Martin. Öölendajad. Tõlkinud Tatjana Peetersoo. Fantaasia. 2012. 126 lk. Jaht tulnukatele läbi ilmaruumi - see on aines, mis kõditanud päris mitme ulmekirjaniku tundlaid, pole ka G. R. R. Martin sellest kiusatusest puutumata jäänud. Raamat algab kauges tulevikus, kui inimkond on üle galaktika laiali hargnenud ja mitme võõra, kuid asustatud planeedi folkloori uurimine toob välja midagi kummalist. Nii lähemal kui kaugemal olla nähtud tundmatuid laevu, aga keegi midagi täpsemalt ei tea. Liiguvad need võõrad, keda kutsutakse volkriteks, valgusekiirusest aeglasemalt ning teel on nad olnud juba tuhandeid aastaid. Grupp teadlasi läheb missioonile, et asjas selgust tuua, rentides selleks kosmoselaeva Öölendaja. Üheksaliikmeline meeskond, neli meest ja viis naist, saavad juba reisi algul aru, et asjad ei ole päris nii, nagu need olema peaks. Keegi pole kordagi näinud Öölendaja kaptenit, kuigi too suhtleb hologrammi vahendusel reisijatega. Esimesed nädalad teel olemist mööduv...

  Isaac Asimov. Teraskoopad. Tõlkinud Tatjana Peetersoo. Fantaasia. 2008. 184 lk. Ulmeromaanis "Teraskoopad" vestab Asimov ühte krimilugu. Kauges tulevikus on saabunud tulnukad ehk välisilmlased New Yorki, ehitanud endile kosmoselinna ja mõistagi on nad inimestest arengutasemel kõrgemal. Kui üks tähtis tegelane tulnukate hulgas mõrvatakse, kahtlustatakse maalasi ja alustatakse uurimist. Mõrvarit hakkab otsima politseinikust maalane Elijah Baley, kes saab endale paarimeheks välisilmlase R. Daneel Olivaw.  Asimov võtab ikka suurelt ette, väikeste pudinatega ta ei hakka lugejat tüütama. Nagu mitmes lühiloos, astuvad ka siin kõrvaltegelastena üles robotid. Inimeste põlgus nende vastu on täitsa arusaadav, võtavad nad ju ära töö ja palka ei küsi. Meenub, et alles mõne päeva eest helistati mulle ja pakuti robotit, mis peseb aknaid, et ma katsetaks seda ja annaks hinnangu. Keeldusin viisakalt, aitab robottolmuimejastki, mis aeg-aegajalt ehmatab tööle hakates, aga see selleks. Peaks v...

  Edgar Rice Burroughs. Kadunud kontinent. Tõlkinud Ethel Aesma. Paide "Stella". 1997. 104 lk. "Kadunud kontinent" on tulevikunägemus 22-st sajandist, mille pani Tarzani lugude autor kirja aastal 1915. Pärast Suurt sõda on maailm rebitud kahte leeri, kus ühel pool on ida ja teisal lääs. Panameerika Föderatsioon järgib rangelt reeglit, et keegi ei tohiks ületada kolmekümnedat läänepikkust, seda tegevust peetakse riigireetmiseks. Kuid just sellise patuga saab hakkama piirivalves töötav mereväe ohvitser Jefferson Tark, kui tema aeroallveelaev "Coldwater" kaotab juhitavuse ning suundub keelutsooni. Õnnetu juhuse läbi hülgab meeskond tarmuka Jeffersoni, nii et viimane leiab koos kolme madrusega end Inglismaa rannalt. Uhkest ja võimsast Briti impeeriumist pole alles muud kui rohtu kasvanud varemed ja metsistunud inimesed. Saarel on ka lõvid, tiigrid ja elevandid, kuid õnn ei ole pöörand Jeffersonile selga. "Victory oli ime. Iga päev lisas sellele aina uusi ...

  Lazar Lagin. Vanake Hottabõtš. Tõlkinud Eugen Hange.  Eesti Raamat. 1971. 294 lk.  Olen ilmselt viimane, kel see jutt lugemata, aga parem hilja kui mitte kunagi. Imelik küll, aga autorinime ei olnud raamatus isegi sisekaanel mainitud. Vaatasin Wikist järgi ja sain teada, et: Lazar Lagin (1903 – 1979), kodanikunimega Lazar Ginzburg, oli juudi päritolu vene nõukogude satiirik ja lastekirjanik. Tema tuntuim teos on "Vanake Hottabõtš" ("Старик Хоттабыч", ilmunud ajakirjas Pioner 1938, eraldi raamatuna 1940; teine, täiendatud väljaanne 1955). Selle peategelaseks on džinn, kelle laseb pudelist välja nõukogude koolipoiss ja kes põhjustab palju sekeldusi.  Araabia muinasjuttudest "Tuhat üks ööd" tuttav džinn saabub siis sedakorda Moskvasse. Tema pikast nimest saab lühendatult Hottabõts ning ta uueks "peremeheks" hakkab kuuenda klassi poiss Vladimir Kostõlkov ehk Volka.  Koos satutakse üsna argiste toimetuste keskmesse, mis aga tänu džinni võluvõimetele...

  Tor Åge Bringsværd. Pinocchio paberid. Norra keelest tõlkinud Arvo Alas. Perioodika. 1988. 120 lk. Sügis Budapestis. Jonas Rafn saabus Ungarisse sõbra abipalve peale, sest lohe on tagasi. Mõlemad mehed on folkroristid, kunagi juhuslikult tutvunud, pole aastaid üksteist näinud ja nüüd siis selline teade. Jonas ei leia oma sõpra, vähemalt elusalt mitte, kuid saab viimase osaliselt säilinud käsikirja oma valdusse, tutvub Lilli nimelise naisega, armub ja... satub kummaliste juhtumite rägastikku. Tor Åge Bringsværdist polnud ma varem kuulnudki, veel vähem teadsin midagi Norra ulmest, nüüd on mingi valguskiir ka sealtpoolt paistma hakanud (Tänud, Jüri Kallas). 1939. aastal sündinud Tor Åge on hariduselt filoloog, kes tegelenud folkloori ja mütoloogiaga, töötanud teatris kirjandusala juhatajana, avaldanud kaheksa romaani, neli novellikogu, lasteraamatuid ja näidendeid. Tõlgitud on teda kümnesse keelde. Hea tõlkija on teinud natuke taustauuringut, kirjutanud küll lühida, kuid sisutiheda ...

 Robert A. Heinlein. Kangelaste tee. Tõlkinud Ats Miller. Fantaasia. 2025. 246 lk. Fantaasiaromaan Kangelaste tee ilmus nime all Glory Road juba aastal 1963. Lugu ise on Evelyn Cyril Gordoni nimelisest noormehest, kes otsib oma kohta elus, kus teostada Ameerika unistust. Saabunud koju sõjvateenistusest Kagu-Aasias, otsustab ta alustada õpinguid Euroopas taotlemaks kraadi õigusteaduses, aga paraku on nii, et kui inimene plaanib midagi, siis... no jah. Tööpakkumine, millest ei saa keelduda, viib Gordoni kokku kõige ilusama naisega, keda ta kunagi on kohanud. Loomulikult võtab noormees pakkumise vastu ja algab seiklus võõral planeedil täis ohte, koletisi ja kauneid neide. Jah, see on täitsa lahe raamat. Proovisin küll tegevust ette aimata, aga autor suutis mu alati üle mängida. Lugemisele võib kasuks tulla Ameerika elu-olu tausta teadmine, et mismoodi need asjad ikka olid. Miskipärast on näituseks maksud Heinleinil hambus, aga keda need siis ei puudutaks. Naistegelaste seksikalt kujut...

  Soome ulme 3 Maarit Leijonen ja Reetta Vuokko-Syrjänen Tõlkinud-koostanud Arvi Nikkarev Skarabeus. 2025. 260 lk. Soomes üksjagu kuulsust kogunud ulmekirjanikud jõudsid kirjastus Skarabeusi vahenudsel üle lahe Eestimaale. Fännile peaks nimi Maarit Leijonen olema tuttav juba raamatuts "Musträstas", mis ilmus maakeelsena 2022. Aga kes ei ole seda viimatinimetatut lugenud, nagu mina, siis ei tasu ka asjast end heidutada lasta, tegemist on jutukoguga, nii et neid ei pea järjest lugema. Siit kogust leiab üsna värsket kraami, lood on ilmunud mainekates soome ulmeajakirjades Portti ja Kosmoskynä aastail 2018-2024. Päris puhast teksti, mis oleks ainult SF, õudus või fantasy siin ei ole. Igas jutus leidub natuke siit ja natuke sealt. Põhiliselt on esindatud etno sugemetega fantaasia ning pisut küberpunki, mida rikastab oma ootamatu ilmumisega hõrk õudus. Kaks esimest lugu kulgevad kuskil tänapäeva depressiivses Soome väikelinnas. Esimene neist, "Laanekuuse juure all" viib m...

Lumetüdruk. Koostanud Lüüli Suuk ja Manfred Kalmsten. Fantaasia. 2025. 444 lk. Ulmeautoritele tehti möödunud aastal üleskutse saata toimetusele lugusid, mis mahuvad mõiste alla - romantliline sünkfantastika. Kujutan juba ette, et sinna saadeti igasugust kraami, paremik neist on nüüd ilmunud antoloogias Lumetüdruk alapealkirjaga: Teistsugused armastused. Liis Rodeni tehtud kena kaanepildiga raamatusse mahtus üksteist erinevat juttu nii nais- kui meeskirjanikelt. Taseme üle nurisema ei pea, ühtki väga kehva lugu siin ei ole, oli neidki, mille kohta võib öelda tipplugu, aga sedasi enam-vähem üle poolte juttudest olid minu jaoks "turvaline keskmik". See pole üldse halvustavalt öeldud ega mõeldud, lihtsalt määrav on maitse, kuidas ja kas üldse jutt mõjub või ei mõju. Suurim ämber, kuhu hoogsalt astuti, tundus olevat mahupiirang, et lugu ei saanud õiget hoogu sisse, kui tuli hakata lõpetama. Pole parata, nt fantasy on juba loomuldasa selline žanr, mis lühijutule ei sobi, mida aga e...