Vanad Noorused 1974/ 7-12

 

Robert Sheckley "Preemia riski eest" kuulub sektsiooni - sotsiaalne ulme. Eessõnas öeldu järgi on tegu siis oleviku tunnetamisega tuleviku kaudu. Midagi väga tehnoloogiliselt uuenduslikku siin pole, kui väljaarvata taskus kaasaskantav miniteleviisor. Tänapäeval on see ju nutitelefon, aga jutt ilmus millal? 50ndatel vb juba. Ja need reality show`d on ka ammuilma juba kohale jõudnud, nii et tulvikunägemus on Sheckleyl kordaläinud. Sisu poolest on küll jutt ajale jalgu jäänud, aga elamus on endiselt nauditav. Mis siin imestada, tsirkust ja leiba tahab publik ajast aega. Ja mida kõike raha pärast ära ei tehta. Too silmakirjalik ühiskond, milles autojuhiabina elatist teeniv Jim Reder siin jutus ellu peab jääma, on legaliseerinud suitsiidi. Idee korjab üles telestuudio ja hakkab tegema otsesaadet, kus võitja saab kopsaka rahasumma või halvemal juhul hukkub. Publik elab üritusele kaasa ja eks ma ise olin ka ärevil lugedes, aga lõpp jäi veidi lahtiseks, mis siis Jimist sai? Muidu ikka täitsa hea jutt. Varem loetud loost "Tont nr 5" (kogumikust "Lilled Algernonile") oli hoopis midagi muud. 

Boriss Zubkov, Jevgeni Muslin "See habras, habras, habras maailm" vähe salapärase algusega jutt lubaks justkui miskit põnevat, aga keerab siis kannapeal ümber ja annab lopsu otse kapiatlismuse tugisambale. On mees, kes läbi linna veab salakaupa oma naisele, kuid juhus pole tema poolt, vähemalt esialgu. Ent midagi on Taani riigis mäda, kõik asjad on kole haprad, kingad lagunevad, kell muutub saviks, riided lagunevad selga jne. Ja kohe tuleb osta uus asemele, tarbi, osta, kanna ja kannata. Jälle üks kriitiline pala, aga alltekst võiks ka Nõukogude Liidu kehvemapoolse kaubakvaliteedi pihta käia. Siin valikus on see üks kindel kõvard.

Viktor Kolupajevi "Klaverihäälestaja" läheb ühte ritta nende headuse eest kõneljatega. Selles jutus on väga levinud rahva hulgas komme omada klaverit. Kas sellega keegi mängida oskab, üldse tahab, või lausa sunnitakse, see on juba iseasi. Kuid klaverihäälestaja käib korterist korterisse ja häälestab iga instrumendi vastavalt mängijaga unisooni. Olgu siis igaühel oma pill vms. See salapärane häälestaja jäi natuke kaugeks, suuremat muljet ei jätnud, aga korra lugeda võib ikka.

Roman Podolnõi on esindatud kahe laastuga, "Esmakordselt" ja "Meresõit pole võimalik". Mõlemad jutukesed tegelevad küll sama asjaga, kuid erineval moel, ja tegumoelt on tegemist alternatiivajalooga. Rännakul ollakse siis kauges minevikus, et klaarida põlvkondade vahelisi erimeelsusi, kus noored on väljas progressi eest, aga vanad rohkem hoiavad kinni stabiilsusest. Ühes loos tahetakse kellegi taltsutatud hobune nahka panna ja teises keelatakse noortel merele minemist. Jutud on nii lühikesed, et suurema väljalobisemiseta miskit öelda ei saagi. Esimene jutuke võtab enda alla ainult ühe lehekülje, mis on ausalt öeldes juba iseenesest väike saavutus. Sisu ületab vormi, ent head on mõlemad jutud, panevad kaasamõtlema küll. 

Tuli ikka üks kosmoselugu ka ära, autoriks on Dmitri Bilenkin ja pealkirjaks "Tema Marss". Kolmandast ekspeditsioonist Marsile, kui see planeet oli veel, võõras, ohtlik ja vaenulik võttis osa Silin. Nüüd on ta üle kaheksakümne ja teeb uue üllatusvisiidi sinna. Vahepeal on kõik muutunud, bussiga tehakse turismireise ja kaaslasedki võtavad kõike nagu see oleks tavaline ning igapäevane asi. Kui ekskursioon satub liivatormi ehk koraana kätte, nagu siin nimetakse seda orkaani, asub Silin oma gruppi päästma. Olen seda juttu kunagi lugenud antoloogiast "Me armastame Maad 2" (Fantaasia, 2017), ja teist korda suutis see mind puändiga üllatada. Loetav on see lugu igal juhul. Kontrastivõte on üldse üks huvitav asi kirjanduses ja põlvkondade vastandamise kaudu on see siin kenasti tomima saadud. Silini mõtted on küll veidi nukrad, et ta ei tea mida tahab ning et ta on vana mees, kel on kõik olemas, aga igatseb ajast, kui tal polnud midagi jne, kuid samas leidub mingi optimismi paatos ka kuskil hinges. Võimalik, et sama skeemi järgi annaks ka tänapäevast kirjutada mõne lühiloo, miks mitte.

 Juri Nikitini jutus "Inimene, kes muutis maailma" kohtume ulmekirjanik Nikolskiga. Ta on edukas autor, kuigi teda tänaval ära ei tunta, tema ukse taha satub pigem keegi majavalitusest kui mõni austajanna. Ühel päeval on teda aga võõrustamas keegi Tšernjaki nimeline vanake. Too tüüp tunneb huvi, mis ulmekirjankil järgmiseks on plaanis kirjutada. Pärast vestlust tuleb välja, et see kummaline külaline on laenanud Nikolski varasemast jutustusest idee määrata teiste inimeste võimeid ja suudab seda edukalt päris elus kasutada. Saanud teada, mis hakkab toimuma kirjankiku järgmises jutus, tuleb halvima ärahoidmiseks viivitamatult võtta kasutusele vastuabinõu.  

Selline mahe ja muhe hoiatus kunstnikele, loodan, et ka ulme kohta võib öelda kunst, et siis jah, eetika teema on siin taaskord. Ja vastutus on tähtis, peab mõtlema mitu käiku ette, mis looming kaasa võib tuua. 

"Lõppude lõpuks - kui kirjanik on inimhingede insener, siis ulmekirjanik on inimkonna peainsener."

 Jerome Bixby  "Ameerika duelli" võiks ka paroodiaks pidada, sest eks neid vesternijutte ole üksjagu valmis vorbitud ja ekraanile toodud, kuid tegu on siiski loetava jutuga. Üks kollanokast hädavresest kauboihakatis avastab endal erilised võimed ja tahab kogu väikelinna võtta enda kontrolli alla. Peaaegu läheb asi korda, aga vahele astub kaine mõistus ja tüüp on omadega plindris. Hakkasin juba kergelt kahetsema lugemist, aga no see lõpp lajatas jälle täiega. Jah, see on üks ääretult lahe jutt siia lõppu valitud. Soravalt kirjutatud, lihtsalt loetav, nauding. 

Mis siin ikka enam pikalt heietada, oli head ja väga head kraami. Veebist leiab ka mõne arvustuse (BAAS, Loterii blogi), aga ei hakanud neid siia linkima, pilt läheb muidu liiga kirjuks. Kummaline on veel vene ulme autorite taust. Kui need kaks välismaist autorit on ikka kirjanikud, siis idaploki omad on kas ajakirjanikud, elektriinsenerid või nt Juri Nikolin on lausa Harkovi linna metallitehases valajana töötanud. Päevatöö kõrvalt teha heal tasemel ulmekirjandust, see pidi küll olema suur tahe ja pühendumine. Et jah, väike läbilõige on võimalik saada selle aastakäigu Nooruseid sirvides. Muidugi on seal veel lugemist, aga enamus on siiski selline poliitijoga, millega pole midagi suuremat peale hakata, kui vahele jätta.