Vanad Noorused 1974/ 1-6

 

Mõne päeva eest sattusin FBs postituse peale, kus keegi otsis mõne vihje järgi ühte ammuloetud, aga ununenud lugu, ja siis jagati viiteid, et kus too olla võiks. Jüri Kallas pakkus omapoolse variandina välja ajakirja Nooruse 1974/8 numbri ("See habras, habras, habras maailm" Boriss Zubkovi ja Jevgeni Muslin), õigemini lingi (https://www.etera.ee/zoom/30503/view?page=43&p=separate&tool=info) lehele, kus see digitaalselt veebist leitav on. Lappasin ise ka selle numbri läbi ja oma suureks üllatuseks avastasin, et seal oli muu pahna seas isegi üks tükati tuttav ulmejutt. Tegemist oli Robert Sheckley looga "Preemia riski eest". Guugeldades jõudsin BAASi ja kui selgus, et sellest on tehtud hiljem film The Running Man, siis tuli meelde, et olen esimest osa sellest lugenud. Kunagi leidsin maalt vanaema juurest pööningult peotäie vanu ajakirju ja siis oli see jutt seal sees, nüüd, mitu aastat hiljem tekkis võimalus antud pala uuesti koos esimese osaga üle lugeda. Et J. Kallas mainis veel sedagi, et kogu 1974. aastakäigu vahel olla ilmunud ulmejuttude sari ehk väljarebitav jutulisa, siis polnud rohkem vaja öelda. Teisisõnu, olin järgmise päeva hommikul Läänemaa Keskraamatukogus nõutamas seda aastakäigu ajakirja. Ülesanne polnud sugugi lihtne. Lugemissaali töötaja viis mind teise kolleegi juurde, kellega läksime keldrisse. Ja jah, raamatukogu all on veel teine raamatukogu, arhiiv vms. Seal siis olid need metallist riiulid, mille otsas ratas, mida vändates riiulid liikusid, seesam avanes. Abivalmis laenutaja leidis kerge vaevaga otsitava, lubas mulgi otsinguid jätkata ja redelil turnides oli varsti kaust ajakirju käes. Hiljem kodus jutte järjest lugedes oli meeldiv mälu värskendada.

Avanumbris tehakse väike sissejuhatus, kus öeldakse, et populaarteaduslikest raamatutest kasvas ulmekirjandus iseseisvaks valdkonnaks Nõukogude Liidus aastal 1957. Ühtki viidet ega fakti seda küll kinnitamas pole, aga kes neid vanu asju enam nii täpselt teab. Samas Sever Gansovski , kes oli muuseas Kiievist pärit, tuli mulle kui ulmevõhikule isegi tuttav ette. Oma jutu  "Raevu päev" avaldas ta juba rohkem kui poole sajandi eest. Veiko Belialsi eestvedamisel andis kirjastus Fantaasia 2019 välja vene ulmeantoloogia "Raevu päevad", kus seda esmakordselt lugeda sain. Tõlkeid küll võrdlema ei hakka, aga olgu siis öeldud, et Nooruse oma on Matti Vaga tehtud.

Ja kui juba blogisse kirjutan, siis võtan endale vabaduse spoilerdada, nagu sellistel puhkudel öeldakse. Gansovski jutt ise on laias laastus hoiatuslugu, mille sarnaste levik tehnoloogia arenguga käsikäes on ikka kirjanikke köitnud. Nurjunud teadlaste eksperiment loomadega läks niikaugele, et väljaaretatud intellektuaalsed karulaadsed elukad, otarkid, hakkasid miskipärast inimsööjateks. Mahajäetud labor kõrvalises mägikülas on rusuv, kohalikke valdab kerge paanika ning ja asja läheb uurima Donald Betley. See, mõjuka ajalehe juurest saadetud ajakirjanik saab endale ülesandeks selgitada välja, kui tõsine olukord ikka on. Koos saatjaks määratud metsniku, Melleriga, jõutakse järeldusele, et inimeseks olemisest ei piisa ainult teadmistest, nn "Headuseta mõistus" ei asenda humanismi. Eka ta ole, inimene - see kõlab uhkelt. Võib-olla pisut moraliseeriv oli, aga jutt oli hea juba esimesel lugemisel, saati siis nüüd. Paneb mõtlema küll, kas asjad on ikka paremuse poole liikunud või mis suunda minnakse. Korra mainitakse isegi sõja ohtu, mis ei ole ka kuhuhgi kadunud. Veider küll, aga autor teeb sellest anglo-ameerika võtmes jutu... kas süüdistab läänt? Või arvab, et Nõukogude teadus ei küündinud sellele tasmele? Pigem jääb vist lühijutu sünnipärastele tunnustele kindlaks, mille patent on teadupärast "Made in USA". 

Kirill Bulõtšovi "Rike liinil" vaatleb ajarännu võimalusi toonasel Venemaal, jutt peaks olema 60ndatest. Minajutustajast peategelane on lohutult kurb, et kirjanik Aleksandr Tšernjajev suri Leningradi blokaadis nälga ega jõudnud lõpetada romaani. Ühel õhtul kostub aga peategelase seina taga kahtlase väärtusega kõlksatusi ning pärast seina mahalõhkumist tuleb välja, et seal asub tänapäeva mõsites ajamasina pakiautomaat. Et vaest nälgivat kirjanikku aidata, ei jäeta võimalust kasutamata. See on selline südamlik lugu, millest kohe kumab omapärast malbet üldinimlikku headust. Loed ja heldid. 

Ilja Varšavski "Põgenemine" läheb samuti hoiatusloona kirja, sest teadlased, see on üks kahtlane kamp. Arp Zumb istub vangis, rügab tööd teha, haigestub ja kehutatakse põgenema. Kõik ei ole aga nii lihtne, kui esialgu näis. Päris minu lemmik siin teiste hulgas jutt ei ole, pisut uimase minekuga lühinovelli kohta, kuid see pooleldi hüpnoosi meeleolu oli siiski kenasti edasi antud. Korra vilksatas ka klassivahe teema, mis tulevikuühiskonna nägemuses isegi üllatas. Veel tundus naiivsevõitu, et põllumajanduses ei ole saagikoristamist suudetud mehhaniseerida, aga inimesed, siin siis vangid, võib psühholoogiliselt ära tinistada.

Gennadi Gor on kirjutanud filosoofilise koega novelli "Aed".  Niina ja kunstnik Sid Nikolajevitš Oblakov on teineteist leidnud noorpaar, kel õnnest enam palju puudu ei olegi. Asi on ainult selles, et mees on 21. sajandist ja tuli naise juurde aastasse 1975. Vähe sellest, Sidil on veel ka võime muuta end aiaks, mis avaldab Niinale sügavat muljet. Paraku ei taha ühiskond sellist tegelast, kes tuleb tulevikust, kuidagi omaks võtta, sest bürokraatial on vähe teine loogika. Viimases hädas hakkab Sid ise ka oma võimetes juba kahtlema ja asjad lähevad käest. Pean seda üheks paremaks jutuks siin valikus, kuigi üle keskpärase on kõik lood. Gori olen varem korra lugenudt, tema "Võlubarett", ilmus eesti keeles LR (1979) "Leningradi vanad puud" antoloogias. Natuke sarnasust neil lugudel on, igatsus millegi helge järgi või siis turgutab unistama. Arvestades kompositsiooni, oleks see jutt võinud vabalt olla kas esimene või viimane. Kas ei ole siis tore dialoog?

"Te räägite nii imelikult. Lapsepõlves rääkis minuga niiviisi võlumuinasjutt."

"Lapsepõlv on teie juurde tagasi tulnud ja te olete sattunud muinasjutumaailma, kus inimest ei eralda asjadest ja nähtustest mõttelised vaheseinad. Maailm on muutunud plastilisemaks."

Aleksandr Mireri "Võrdusmärk" esindab psühholoogilist ulmet, mis tegeleb teaduse ja teadlaste  eetiliste küsimustega, nagu sedastab sissejuhatus. Olgu. Vana toriseja viiekümnendates Vassili Vassiljevitš Povarov peab kassiiri ametit, tema elu on suht sisutühi, aga ühel õhtul külastab ta kino. See asutus on veidi isevärki koht, saalis on ta ainus külaline ja korraga märkab Vasja, et ta on ise ekraanil filmi sees. Teadlased on loonud hüpnofilmi, mille abil saab publiku ümber kehastada näitlejaks, aga nagu ikka, ei too selline tegevus positiivseid tagajärgi. Lõpuks ei saa Vasja ise ka enam aru, kes ta siis on, kassiir või teadusemees. Selline suht-koht hea idee, aga teostus polnud mulle sugugi mokkamööda. Liiga palju tegelasi lühijutu jaoks ajab pildi ikka väga segaseks, eks ta eeldab kas mitu korda lugemist või siis ääremärkuste tegemist. Ja mis siin salata, lühiproosa on ka lugeja suhtes üsna nõudlik kategooria. Tema romaan "Kus on rändurite kodu" oli see eest väga hea.