Maniakkide Tänav. Tulevased jumalad.

 

Maniakkide Tänav. Tulevased jumalad.

Lummur. 2023. 270 lk.

Kosmoselugu võõra planeedi asustamisest, kus kõik, mis pekki minna saab, sinna ka läheb. Laevaõnnetusest pääsenud vähestel ellujäänutel tuleb end kaitsta nii vaenuliku keskkonna kui üksteise eest. Kui väike seltskond erinevaid isiksusi kokku satub, siis tuleb ikka ette olukordi, et mõni mölakas tahab teisi valitseda. Peaks ju ometi selge olema, et isegi tehnoloogia abil on raske olla jumal.

Mant on teinud seda, mida ta üsna edukalt valdab, kirjutanud SF ehk teaduslik fantastika ainetel romaani, pakun, et tegemist on noortega. Tegevus areneb siin kiirelt, kogu aeg on hoog sees, nii et raske on pooleli jätta, et kas või külmkapi juurde minna võileiba valmistama. Pidevalt midagi juhtub, mingit hõlpelu tegelastele ei anta ja ootamatuid pööranguid oli raamat lõpuni täis. Tõsi, lõpp läks veidi klišee peale välja, mitte et mul noorpaari romantiseerimise vastu midagi oleks, aga kuidagi ebaoriginaalsust kumas sealt nüüd läbi küll.  

Aga rohkem kui lõpp, mis võis ka kiirustamise nahka minna, jäi minu jaoks vajaka atmosfääri loomisest. Kosmoselugu, võõral planeedil ringi toimetamine, see peaks ikka olema midagi sünget. Ma ei mäleta ühtegi dialoogi vendade Strugatskite "Purpurpunaste pilvede maa" jutust, aga see kõhedus, mis seal loodi, oli u n u s t a m a t u. Mandi raamatus on Mortalise planeet veidi sarnane Maaga, seal on õhk, isemoodi loomad, linnud ja ohud on ka, aga see kõik on kuidagi kerglaselt antud. Rõske võõrapärasuse asemel valitseb Mandi maailmas õdus õõv, kui nii võib üldse öelda. 

"Ta ei olnud veel kuigi kaua maganud, kui ärkas äkki imeliku tunde peale, justkui oleks keegi talle kaissu pugenud. Uniselt kobas ta naha all ringi ja tõepoolest sattus talle käe alla mingi paljude jalgadega karvane olend. Hirmuröögatusega heitis Badass mägranaha enda pealt ja kargas püsti. Tema ees võdistas oma väikeseid kõveraid jalgu pisike ämblikrott. Badass oli talle juba jalaga virutamas, kui märkas, et elukas oli ühe sabaga ja teise saba könt oli kinni seotud puna-sinise nutikanga räbalaga. See oli Keio Sõbrake." (lk 110-111)

Ja nii ta kulgeb, lehelt lehele, kuigi justkui tekib ootus millegi kohutava järele, aga siis saabub sulnis rahu.Autor jõnkustab, positiivses mõttes petab lugejat. Aga kui see pisiasi kõrvale jätta, siis romaan üldplaanis mekkis mulle täitsa hästi. Mark Antonius Puhkani asjakohased pildid esikaanel ja sees andsid asjale mõõdet juurde. Arvestades järelsõna, kus on kirjas, et Mant kirjutas selle jutu arvutimängu tarbeks, on tulemus noorema otsa lugejale lausa maiuspala. 

Goodreads

Reaktor (katkend)

Sulepuru

Rujanaut. blogi (Laura intervjuu helifail)