Tiit Tarlap. Viiking, kes armastas haisid.

 


Tiit Tarlap. Viiking, kes armastas haisid.

AS Trükk Pärnu.

2001. 304 lk.


Kaanepildi järgi otsustades oleks see raamat lugemata jäänudki, aga tuttava nime puhul läksin kindla peale välja. Sai hiljuti leotud "Eesti ulme antoloogiat" (2002), seal oli jutt "Tänav akna taga", mida lugedes mul vajus karp lahti, ei ole võimalik, et selline asi on eestlase kirjutatud, aga oli. Selle jutukogu võtsin kätte väikese ootusega, et ega ometi midagi vapustavat, midagi rabavat, aga kahjuks ei olnud nii suurt elamust. Ei, jutud on head, hoogsad, seikluslikud ja põnevad. Üks ühisnimetaja on neil poistekas, aga kes ulmet loeb, teab isegi, et väike poiss, miks mitte ka tüdruk, enda seest üles leitakse, vähemalt mul nii läks. Veel võiks neid jutte ühendada välismaa kui niisugune. Kõik jutud kulgevad kas USAs või siis on tegelastel välismaalaste nimed. Kes seda enam teab, mida autor parasjagu mõtles, aga nt jutt "Liivakella kael" näib lausa Bondi filmi paroodiana. Kuid seda välismaad ei näi autor sugugi kiiduavaldustega üle kallavat. Pigem on tema vaade ikka selline, et see kodanlus ja kapitalism on üks igavene nuhtlus ning kurja juur. Pisut eraldiseisev oli jutt "Vampiirilõks", mille pealkiri tundus juba pelutav, aga siiski üllatas. Ei olnudki eeteaimatav hambad kõrri lugu, hoopis tegeles millegi suuremaga, et mis on pärast surma. Ja need Tarlapi tegelased ei karda ise sugugi surma, vaid on ühed vinsked sellid, kes võtavad asja huumoriga. Teist korda ilmselt lugemisse ei lähe, kuid ühe korra lugemist ei kahetsema. Hea.   

Foto Urmas Saard 




BAAS

Goodreads

Loterii





Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jüri Tuulik. Vares.

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.