pühapäev, 28. märts 2021

Herman Sergo. Vihavald.


 

Herman Sergo. Vihavald.

Eesti Raamat.

1970. 436 lk.

„Vihavald“ on tõupuhas ajalooline romaan, mille tegevus toimub 14. sajandil. Sakslased on vallutanud Eesti alad, kuid Saaremaa on visa vastu pidama. Muhulaste vanema Villimeele poeg Vihavald kutsub kokku nõukogu, peab plaani ning otsustab põgeneda meritsi põhja poole, kaasas väike seltskond kohalikke mehi. Kui põgenikud Soome rannikul end sisse seavad, hakkab Vihavald Läänemerel rikkuseid kokku krabama, temast saab mereröövel. Saatus pillub teda küll lõunasse, küll  põhja, ära käiakse isegi Islandil, kuid lõpuks jõutakse Hiiumaale. See saar oli tol ajal ainult rootslastega asustatud, kuid tänu heale õnnele saab Vihavallast hiidlaste kauge esivanem.

Sergo üllatas mind ikka täiega. Nii kaugele ajarännule minekut ei oleks temalt küll oodanud. Ja jutt on ka täitsa kobedalt kirja pandud. Juba need vanad väljendid panid kulmu kergitama, nende jaoks oli raamatu lõpus lausa kolmeleheküljeline nimekiri. Nt oli väljend „vähejäku“ - see on naiste lühike jakk või pluus, aga mina lugesin seda sõna esmakordselt. Kui nüüd veel vaagida muljeid, siis meenub, et oli kohti, kus jutustamine kippus jutlustamiseks üle minema, aga vahetu sündmustiku edasi andmine oleks selle raamatu mahtu ilmselt kahekordistanud, nii et nuriseda oleks siin patt. Natuke tegi maailma tajumist lugemisel lihtsamaks see, et ketrasin vaimusilmas taustaks kahte filmi - „Malev“ ja „13. sõdalane“. Raamatu enda välimus on aga, viisakalt öeldes kahvatu. Vanade raamatute ümbrispaberid kipuvad enne minuni jõudmist kaduma minema, aga sellega hakkan juba harjuma. Algul arvasin, et sellise kaanega raamat kuulub pagulaskirjanduse hulka, et oleks nagu kirjastuse „Orto“ välja antud raamat, või mis ta seal oli. Samas oli tore leida Peeter Ulase illustratsioone raamatu lehekülgedelt, need andsid kohe lisamõõdet juurde.

Imestama paneb ka raamatu ilmumise fakt ise, 70ndad ei olnud just see aeg, kui oleks saanud vabadusest veel väga valjult unistada, kuid julge hundi rind on… teadagi. Mis siin ikka pikalt lobiseda, kes teab, see teab, raamat on hea.


Eesti Ekspress


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar