kolmapäev, 31. märts 2021

Herman Sergo. Rukkirahu.

 


Herman Sergo.

Rukkirahu.

EestiRaamat.

1990. 128 lk.

 

Mõni aeg tagasi hakkasin Sergo raamatuid lugema ja jõudsin nüüd järjega „Rukkirahuni“. Ülemäära palju see raamat tähelepanu ei ole pälvinud, kuid LV grupist ühe naksaka arvustuse siiski leidsin (Sirli Sikov). Veel avastasin, et Rohuküla lähedal on olemas saar nimega Rukkirahu, aga raamat sellest ei räägi. Raamatus tehakse hoopis juttu samanimelisest kaubalaevast, mis kunagi Läänemerel oma elu on elanud. Jah, Sergo raamatutest hakkab juba selline mulje tekkima, et laevad on ka justkui elavad olendid. Vähemalt on kotermann igas korralikus laevas olemas. Peale selle kuulub meeskonda muidugi kapten, stjuardess, laevakoer – Jänki ja veel mitmeid huvitavaid tegelasi, kellega siin raamatus kohtuda saab.

Mis minu jaoks jäi alguses arusaamatuks, oli see, et kes räägib. Minajutustaja nime ei saa kordagi mainitud. Kuna ma hiljuti lugesin Sergo debüüti „Meri kutsub“, siis oli siin mitu episoodi, mis hakkasid juba korduma. Nt kui meenutati, kuidas purjekas „Helga“ sattus hooletult laaditud viljalastiga merehätta, siis sai selgeks, et olen seda juba lugenud. Ühtlasi tabasin ära, et Sergo on iseend üheks peategelaseks munsterdanud. Sündmustik, mida ei ole sugugi vähe, leiab aset 1930ndate lõpul ja päädib sõja algusega 1941, kui aurik  „Rukkirahu“ Osmussaare juures põlema pommitatakse.

Kuidagi sujuvalt on see küll läinud, kuid Sergost on mu lemmikkirjanik saanud. Paraku teeb selline hoiak tema raamatust kirjutamise raskemaks. Ei saa ju öelda, et jaa, oli hea, aga… Kui see oleks ainus tema raamat, mida loeksin, siis oleks see viimase peal asi. Aga autori teiste teostega võrreldes, kui üldse on olemas Sergo raamatutel kese või tuumik kui niisugune, siis Rukkirahu jääb sinna kuhugi äärealale pigem. Sellega hakkan küll harjuma, et tema lemmikvõte on tagasivaade, aga seda oleks võinud vähem kasutada. Need on need kohad, mis algavad enamasti nõnda: „Korraga meenus mulle juhtum väikeselt rannasõidu-halulaevalt… jne“. Neid on pikitud vahel mitu tükki pikema peatüki vahele, aga lugu ennast nad alati edasi ei vii, teinekord ei jää need ka kauaks meelde.

Oli ka head. Kompositsiooniga eksperimenteerimine pakkus toredat vaheldust. Raamat jaguneb kaheks osaks, esimeses jutustab kapten kahe aasta teenistusest laeval oma mälestuste kaudu. Teine osa algab viiskümmend aastat hiljem, kui laeva edasisest saatusest räägib keegi tundmatuks jääda sooviv meremees. Kahju on ainult sellest, et raamat ilmus postuumselt. Vahemärkuse korras mainin ära, et olud muutusid 90ndate algul juba vabamaks, seda tunnistab kas või Aarne Mesikäpa trikolooriga kaunistatud aurik pealkaanel. Veel mõni aasta hiljem ja sõja teema arendus oleks saanud teise lahenduse, praegu jääb justkui i-le täpp lisamata. Selge on see, et halvad olid mõlemad, nii venelased kui sakslased. Suurema pildi maalimisel jääb Sergo siin pigem kroonikuks. Teisest küljest on ka ajaloo ning merenduse teema piisavalt huvitavad, mis mind lugemise juures hoiavad, ja nendes on Sergo tugev.

Raamatu viimases veerandis on koht, kus kapten istub kaldal ja vaatab Nõva rammas roostetavat Rukkirahu vrakki. Kui tõmmata väike paralleel, võrrelda kujundeid, siis tuleb meelde raamat „Tants aurukatla ümber“, mille kirjutas Mats Traat. Midagi on neil ühist peale selle, et mõlema keres oli katel. Sümboolselt tähistab see ühe ajastu lõppu, ring sai täis. Nõva rand on kena koht. Lisan siia, igasuguseid autoriõiguseid ilmselt rikkudes, Piibe Arraku õlimaali aastast 2020 (https://www.e-kunstisalong.ee/Nova_rand_10710). Ka see kannab pealkirja „Nõva rand“. Meri on ilus.




 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar