Herman Sergo. Pinnavirvendus ja põhjalained.

 Herman Sergo.

Pinnavirvendus ja põhjalained.

Eesti Riiklik Kirjastus.

1962. 248 lk.

Niisiis – Herman Sergo. Kuna mul juba mõnda aega huvi tema loomingu vastu on, siis tegin ka natukene taustauuringut, et rohkem teada saada, kes ta ikkagi oli. Guugeldamine viis mind Vikipeedia lehele, kus on kirjas nõnda: Herman Sergo (1. oktoober 1911 Jausa küla, Käina vald – 28. september 1989 Tallinn) oli eesti kirjanik. Sergo töötas muu hulgas madruse ja tüürimehena ning 1941. aastal lõpetas Tallinna Merekooli kaugsõidukaptenina. Aastatel 1942 – 1945 oli ta Punaarmees ning aastani 1965 sadamateenistuses Leningradis ja Tallinnas.

Lisaks olen veel kuulanud mõned saated arhiiv.err.ee lehelt. Need on kas nõuakaaegsed salvestused kirjandusklubi kokkutulekutelt, mida juhtis Peeter Hein, või hilisemad, 80ndate lõpul ja 90ndate algul tehtud meresaated, mida viis läbi Hubert Veldermann. Need olid täitsa toredad saated, milles oli juttu nii Sergo isikust, elukäigust, raamatutest ja paljust muust. Konkreetselt sellest jutukogust, mida Viki nimetab millegipärast romaaniks, neis saadetes juttu ei olnud, aga üldist teavet siiski sai. Nt meenub, et oma juttude kohta on Sergo öelnud, et nende juured on tõemullas, oksi on juurde poogitud ning harusid on lõigatud. Isegi tegelased esinevad samade nimedega nagu päris elus, mõni saadetes läbi käinud nimi tuli ka siin raamatus tuttav ette. Kirjandusest huvitus Sergo juba varakult, kooliajal, hiljem avaldas erialastes väljaannetes artikleid, kuid tõsisema proosa raamatuni jõudis alles 50. eluaasta künnisel. Mõni üksik pala ilmus ka varem trükis, aga neid ei ole ma lugema sattunud. Lohutan end sellega, et ilmselt on need varased jutud ka jutukogudesse pääsenud.

Mis mind tema lugudes võlus, oli  n-ö kolmikliik – seikluslikkus, põnevus ja pinge, mida lühiproosa juures pean hea jutu õnnestumise tagatiseks. Kunagi olen lugenud tema „Lootsitoa jutte“, millest jäi nii hea mälestus, et lugesin selle alles hiljuti uuesti läbi. Omal moel on „Pinnavirvendus…“ eellugu või sissejuhatus Lootsitoa raamatule.  Mere teema on ka siin raamatus peamine, kuidas inimesed sellega rinda pistavad ja meri inimesi mõjutab. Sergo elas selles mõttes huvitaval ajal, et ta nägi ära nii purjekad, aurikud kui ka mootorlaevad.

Kui hiidlasest kipper kirjeldab päris raamatu alguses veel merel orienteerumist nii: 

“Kümne miili kauguselt hakkad vahet tegema, kas rannal on mets või on kallas kaljune, kaheksa miili pealt tulevad majad merest välja, viiemiiliselt vahemaalt hakkavad kirikutel aknad paistma, puude tüved näed kolme miili pealt ära, lehm paistab kaldalt kahe miili kaugusele, ja kui juba inimest hakkad nägema, siis oled rannas täpselt üks miil ära. Jaksad sa aga juba vahet teha, kas inimene seisab või kükitab, siis pole sa tast kaugemal kui pool miili. (lk 33)

Siis raamatu keskkohas kirjeldab autor päästelaeva komandosilda juba nõnda:

„„Herkulese“  kaardikajut, kus asuvad kajalood, raadiopeilingaator, põhjalogi, vurrkompassi repiitorid ning muud moodsa laeva navigeerimisvahendid. Avatud ukse kaudu paistab osa komandosillast, kus radariseadme juures seisab vahitüürimees ning juhtpuldi taga roolimadrus.„  (lk 166)

Jaa, ikka korralik hüpe tehnika arengus tehakse nende lugude käigus läbi.

Juttude endi kohta siis nii palju, et kuna siin raamatus  puuduvad ees- ning järelsõna, siis piirdun ainult tiitellehelt laenatud määratlusega, mille järgi jaotuvad tekstid jutustusteks ja olukirjeldusteks. Sellega olen ja ei ole nõus. Jutustuse jaoks jäävad need lood mahu poolest pisut lühikesteks, keskmine pikkus on ca 20 lk. Puänteeritud lõpud lubavad oletada, et autor on kirjutanud pigem novelliskeemi silmas pidades, kui jutustuse laial luhamaal uidates sõnadele voli andnud. See eest viimane veerandik raamatust kuulub küll olukirjeldustele, millega olen täitsa päri. Kokku on jutte 15, kõlab nagu vana meremehe laul: surnukirstul viisteist meest, hoirassaa ja pudel rummi. Olgu nad siis nimepidi ka siin ära mainitud.

Kipper Mägisaare Madis räägib pealkirjas nimetatud mehest, kes ei suuda valida, millega tegeleda, kas olla meremees või laevaehitaja. Proovib ta üht ja teist ametit, aga lõpuks jääb ikka laevajuhi ametile truuks, kuni reeder laeva tema jalge alt maha müüb. Laeva nime (Linda) saamine oli ka täitsa lauspöörane, peaks ütlema, kuid lisas vürtsi juurde, muidu nii nukra lõpuga loole. Laevaomanikud olid ikka ühed tõprad küll, aga mis parata.

Kadaja Tiiu kuulub üsna erandlike lühilugude hulka Sergo puhul, sest siin on peategelane naine, õigem on öelda, et see on jutt särtsakast rannapiigast. Tiiu kasvab väikeses kaldaäärses hurtsikus, ühel päeval maabub tema kodu lähedal laev. Maale saabunud madrus võrgutab ausa ja korraliku Tiiu ära, et siis jälle katteta lubaduste saatel merele minna. Arvasin küll, et suudan lõpu ära aimata, aga see oli lootusetu katse, sest autor üllatas oma käänakuga ikka täiega. Alkoholism sai siin jutus poomiga vastu pead, nii et kõlises.

Kodusadamasse jätkab natuke seda teemat, millega lõppes Sergo esimene raamat „Meri kutsub“. Kodanlikul ajal merele jäänud laevameeskondadel tuleb vastu võtta võimuvahetus ehk juunipööre. Kaljas “Eeva“ kipper on kahevahel, kas jääda välismaale või minna kodusadamasse. Otsuse tegemist tõukab tagant laeva sattumine Rootsi ranniku ääres merehätta.  Üllatav oli puänt. Hea.

Koterman on korralik raamjutustus, mis viib lugeja välismaa lipu all sõitva auriku pardale. Rotterdamist Inglismaale küüti paluv inglane viiakse söeruumis salaja ehk jänesena üle. Üks asjaosaline ei märka, kui jänes maale läheb, talle jääb teadmine, et too jääb uue lasti alla ning hakkab hiljem laevas kotermanina ringi kummitama. Vanade meremeeste harimatusest põhjustatud ebausk saab siin oma koosa. Lugemise tegi mõnusamaks kübeke huumorit asja juures.

Roomassaarest Tallinna nimelist juttu olen juba varem ka lugenud. See on ilmunud mereproosa kogumikus „Meri, mehed, laevad ja linnud“, Eesti Raamat, 1985. Jutt siis sellest, kui grippi jäänud kaptenit asendab esimene tüürimees, kes on laevas kapteni järel teine mees. Selline asjade käik ei sobi kõigile, teine tüürimees, hr või sm Jõgi, tunneb kadedust, et tema on kõrvale jäänud. Kui Soome lahes laev karidele triivib laseb Jõgi alatult jalga. Mõni tegelane kohe on rohkem jutu kui tegude mees. Ka teistkordselt oli seda novelli haarav lugeda.

Udus tuletab meelde, et on olemas rannalähedased laevad ja kaugesõidu alused. Viimasel sõitvad meremehed vaatavad kohalikele korstnasse, umbes selline on suhtumine, mis valitseb nende meremeeste vahel. Selles jutus saab üks kaugesõidu kapten ametialandust ja ta kupatatakse rannalähedase krüsa tekile. On nõukaaeg ja plaan on vaja, kas või nui neljaks, täis saada, siis hakatakse tegeleme väikest viisi pettustega. Lõpuks tuleb välja, et väikelaeva juhid ei olegi nii juhmid, kui neid arvatakse olevat. Täitsa kobe lugemine.

Kirstunael läheb ka nende lugude alla, mis on kirjutatud sotsialistliku realismi nõudeid silmas pidades. Uus tõukab vana kõrvale, igandid kaovad jne, nagu see sellel ajal ideoloogiliselt oli ette nähtud. Laeva saabub uus tüürimees, kes tahab hakata end kehtestama, uue korra maksma panna, aga ta ei märka palki enda silmas, vaid ainult pindu teise… Ah, olgu, kogu see sots. realism on üks eesti kirjanduse kirstunael.

West-süd-west-ten-west seda võib küll pidada olukirjelduseks. Minajutustaja istub ämmaga Tallinnas Võidu väljaku äärsel pingil, nad juhtuvad pealt kuulma merekooli teise kursuse kursantide hooplemist ja avaldavad oma arvamust selle kohta. See on ikka  ülilühike jutt, vaid neli lehekülge, et loed läbi, noogutad kaasa ja paari päeva pärast on meelest läinud. Samas on ta täitsa veenev.

Neetud kaugesõit räägib Arhangelskis ankrusse jäänud „Viirelaiu“ pardale saadetud uuest meeskonna liikmest. Eelmine laevapoiss jäi haigeks, Tallinast saadeti asenduseks Leida Maasikas, kes ajab kogu laevaperel pea sassi. Autor lisab lõpus ka omapoolse õpetuse, et ärgu kabinetiametnikud võtku kaugsõite liiga lihtsalt. Kindlasti selle raamatu kõige naljakam lugu, naersin ikka mitme koha peal.

Viirastus on sakslasest kaptenile pandud hüüdnimi, kes kindlustuspettuse korras ajab Hiiumaa lähedal karile tsemendi lastis Saksa kaubalaeva. Appi lähevad päästelaevad Tallinnast, Soomest ja Rootsist. Kui eestlasest abipakkuja hädasolijaga silmast silma kohtub, tunneb kapten Veermaa sakslases ära sõjaaegse allveelaeva komandöri. Tollel torpeedo ohvitseril on nii mõnigi patt hingel, mida ta hea meelega ei meenuta. Kuid ausad meremehed aitavad laeva siiski madalikult lahti. Üks väheseid jutte, kus Sergo toob sisse saksas allveelaeva. Kuid sõja teema on talle, nagu aru võib saada, väga valus, ei olnud ka kerge lugemine.

Pinnavirvendus ja põhjalained kuulub juba mõtteliselt „Lootsitoa juttude“ juurde. Sadamatöölised veedavad jõude oma päevi kontoris. Päästelaeva juht Johannes Konga saab sügistormi ajal võimaluse aidata madalikult välja itaallaste kaubalaev. See oli üks liigutavamaid lugusid siin kogus. Arusaadavalt on need pinnavirvendused ja põhjalained ainult metafoorid, need lained, mida Sergo sulg üles tähendas, toimusid inimese sees.

Kõige kallim vara. Ka selles minavormis jutus on autor juba kaldakoosseisus. Nüüd tuleb tal lahendada probleem reidil oleva, tormi kätte jäänud laevaga, kus hakkab tüürmani naine sünnitama. Natuke naljakas ja natuke õpetlik lugu meremeeste argielust, kui nii võib öelda.

Meremehe mäluarhiivist keskendub sellele, milles Sergo on kõige tugevam – mälestused. Materjali saamiseks helistab autor Felix Voolensile, nad ei ole üle poole aasta kohtunud. Jutu käigus tuleb välja midagi, mida oli asjaosalisel väga raske rääkida. Meenutatakse kunagi  merehätta sattunud laeva „Liina“ ebaõnnestunud päästemissiooni. Karm lugu. Kusjuures, 90ndatel oli olemas isegi kaubalaev nimega „Kapten Voolens“.

Rahutu hing. Konstatin Ivalo, endine rinde- ja meremees, tuleb sadamasse lootsi ametit õppima. Sellel vastutusrikkal kohal, nagu teada, eksida ei tohi. Kuid juhtub temalgi avarii, aga selgub, et mitte tema süü läbi. Vot jah, jutuna jäi sinna kuhugi keskmike hulka.

Mereröövel ehk E. Põllu on Sergoga ühe kandi mees, mõlemad on hiidlased. Kai ääres seisva laeva kajutis nad siis kohtuvadki. Tuletatakse meelde aegu ammuseid, nooruses tehtud koerustempe, kui Põllu jättis laevale hilinenud kapteni maha ja muud sellist. Aga nüüd tuleb jutu kangelasel sõita enne sõjaaegse laevaga, kui teistel on juba uued laevad, kuid ta ei nurise. Põllu tegutseb oma pea, mitte ametnike ette kirjutatud paberite järgi, plaan saab täis temalgi, kogemused maksavad. 

Kui nüüd lõpetuseks väike rehnung teha, jääb lauale alles rohkem plusse kui miinuseid. Elamused olid need, mis läbi loksutasid. Harjumatu oli lugeda ainult neid olukirjeldusi, eks ma endamisi ootasin neist ikka juttu, aga nii ülilühidalt ongi raske midagi mõjuvamat kirja saada. Ent jah, kui olukirjeldus, siis olukirjeldus. Ülejäänud juttudes jäi häirima see autori liigne kohalolu. Sergo on ka juttudes nagu kapten, kes on kui jumal laevas. Mitme tegelase sisekaemusest läbikappamine ei ole lühiproosas vast kõige parem valik, mis ei tähenda, et see romaanis ei võiks toimida, ikka võib. Kuskil ta vist isegi pöördus lugeja poole ka, aga see on juba mu isiklik kiiks, et ma seda võtet eriti ei talu. Kuid üldiselt on see korralik jutukogu. Sergo kirjutab ikka nii, et lugu on see kooruke ja õpetus on see iva, sellega tasub arvestada, väike moraal käib asja juurde, kuid mind see ei häirinud. Teisalt jälle, hiiu murre tuli tal jälle lahe välja, siis oli ta nimi Särgu.

Pean plaani teda veel lugeda, kuidas õnnestub, eks näis. Kurss on igatahes püksirihmaga maha pandud.