Mööda netti

Põgenemiskatse. Tõlkinud Ralf Toming ja Hardi Tiidus. Eesti Raamat. 1965. 360lk. Et  teaduslik fantastika (TF) mulle natukene huvi pakub, siis lugesin ka  seda raamatut. Tegemist on kogumikuga, mis koondab kokku kuus juttu  seitsmelt autorilt. Aastaarv tegi mind küll alguses punapropaganda  suhtes pisut ettevaatlikuks, vene keeles ilmus ta veel varem (1962), aga  kõige hullem ei olnudki, kannatasin ära. Eks asi on selleski, et pärast  Abram Palei "Planeediavarusse" lugemist sain juba aru, et kui enam  hullemkas minna ei saa, põhjas on ära käidud, no siis edasi lihtsalt  peab paremaks minema.  Ja läks ka. "Põgenemisktase"  Arkadi ja Boriss Strugatski. Kaks sõpra kohtavad  ei-tea-kuskohast-ilmunud-tüüpi, kellel on vaja pakku pääseda. Algab lend  asustamata planeedile, mis ei olegi nii väga asustamata. Tagasi maale  küll jõutakse kolmekesi, kuid too võõras tüüp kaob jälle justkui  minevikku. Ma küll pole pal...

Abram Palei. Planeediavarusse. Tõlkinud Ralf Toming. Eesti Raamat. 1971. 216lk. Pärast mitmeid ekspeditsioone Veenusele hakkab grupp asjaosalisi tegelema selle taevakeha alistamisega. Sündmustik on viidud tulevikku, kui rahvaarv küünib juba 18 miljardini, Sahhaara kõrbe on ehitatud linn ja riike peale ühe enam pole. Et siis selline kergelt punakas tulevikunägemus on siia kaantevahele kirjutatud. Raamatuna ei saa seda pidada just kõige paremaks oma kategoorias. Eesõnas öeldakse, et see on kirjutatud vastukaaluks „Läänes” levivatele nn antiutoopiatele. Väikese vastulöögi autor muidugi annab, aga see teostus... Kui nüüd aus olla, siis näikse, et pateetikaga pingutas ta küll pisut üle. Aga mis ma siin ikka kriban, üks näide ilmestab seda ehk rohkem: ”Nad vaatasid vaikides tähelepanelikult teineteisele otsa. Eritomo nägi tütarlapse elavat, kirgast nägu, mille põhitooniks oli elurõõm. Kuidas sobib see kokku tolle piiritu meeleheitega? Sobib. Mitte kõik ei ole inimeses lihtne ja järj...

Ivan Jefremov. Andromeeda udukogu. Tõlkinud Rene Shubbe. Eesti Riiklik Kirjastus. 1962. 320lk. Raamat räägib sellest, et igaüks võib unistada. Kuid Ivan Antonovitš Jefremovi (1908 – 1972) kui julge unistaja sule all võttis teaduslik fantastika kujutamine üsna iseäraliku suuna. Kogu tegevus on viidud kaugesse tulevikku, kus aastaarve enam ei nimetata, mainitakse vaid ajastuid. Seega on kätte jõudnud nn Suure Ringi ajastu, suheldakse inimese sarnaste kaaslastega lähikosmosest. Ja näiteks Einstein on pelgalt antiikaja teadlane. Kommunistlik utoopia ise terendab siit raamatust vastu. Tasalülitamine oli nii suur, et kogu maailmas räägiti ainult ühte keelt. Tahaks kohe küsida, et kas päriselt ka pidi kommunism nii kaugele minema? Aga meenub, et õige, see on ju fantastika žanr. Vastukaaluks on möödas sõjad, nälg, haigused ja pikenenud on ka eluiga. Sündmustik algab siis, kui oma viimaselt luhtunud missioonilt hakkab maale naasma tähelaev "Tantra", pardal 14 liikmeline meesk...

Ivan Jefremov. Cor Serpentis Mao süda. Tõlkinud Harald Joasoon. Ajalehtede - ajakirjade kirjastus. LR 1960 nr. 50. 48lk. Jutustus sellest, kui kosmoselaev "Telluur" kohtub oma missioonil ilmaruumis maavälise tsivilistatsiooni esindajatega. Sündmustik on viidud ebamäärasesse tulevikku, aga niipalju, kui aru võib saada, on Maa peal kadunud klassivahed, s. t. saabunud on kommunism. Jefremovi jätkab oma unistamist helgest tulevikust. Midagi väga vapustavat lugemisega ei kaasnenud, kuid mind innustab see teema ise - kosmos. Ja sinna ei saa ma midagi parata, selles on mingi magnet. Aga tegelased siin raamatus jäävad kahjuks väga hillitsetuiks. Et see nii on, selle üle kurdavad asjaosalised ühes dialoogis ise samuti: "Te olete sarnane oma nimega," sosistas Kary. "Mulle on jäänud meelde, et Taina tähendas iidses keeles saladust, mõistlikkust." "Te valmistate mulle rõõmu," vastas neiu tõsisel ilmel, "mulle on alati tundunud, et saladus...