Lauri Leet. Kampeseur.




Lauri Leet. Kampeseur.
Vihmakass ja Kakerdaja.
2017. 46 lk.

Hoiatuslask pihta

Tavaliselt ei ole pealkirjale põhjust suuremat tähelepanu pöörata, see on
ju kõigest raamatu visiitkaart, ei midagi erilist. Paremal juhul jääb pilk
ainult viivuks sellele pidama ja kõik. Aga kui kaanel esineb midagi võõrast
või hästi unustatud vana, siis ei lase see enam lahti, jääb kuhugi kordama
ja korduma, kuni... tuleb lähemalt asja kaeda.
No kes paneks luulekogule nimeks Kampeseur, aga näe, Lauri Leet just nii teeb.
Kampeseur, nagu selgub, on hapu- ja maguskirsipuu hübriidsort.

"...Kampeseur
kiirekasvuline
kergelt külmakartev
iseviljuv sort
põsed õhetamas
räägitakse vaikselt
luba ma hoian sind kogu elu
mis on elu muud
kui kirsipuud väljal

(asub raamatu alguses, lehekülgede numbrid ja luuletuste pealkirjad puuduvad).
 
Hapukas-magus või magus-hapu, saab väita, et nende vahel heikleb ka
luulekogu maitseskaala. Kui tõlgendamist lasta omavoolu teed minna,
spekuleerida, siis võib öelda, et Kampeseur ise ongi Leedi luule, mille
kaudu väljenduv kujundatakse, tunne ja mõte, pilk ning pilt saavad sõnaks,
sünnivad värssi.

Positsineerimiseks koordinaate ei anta. Kaardi ja kompassiga ei ole siin
midagi teha. GPS-ist pole tolku. Maha  jäetakse ainult vihjeid. Leedi konteks
on loodus, loodus ja veel kord loodus, aga samas vähene lootus. Ta on seal
kus on loodus ning loodus on temas ja tema teemas.

Õismäe remmelgasaagat mäletad? "Hädatapmine / valus vaadata". Isegi
meenutada on piinlik. Loodus juba tühja kohta ei talu. Ainult inimene võib
tehnika abil auke rohelusse lõigata, kuni "raudsipelgas jookseb ühest august
sisse ja teisest välja / ühest tühjusest sisse ja / teisest välja" maad võtabki tühjus,
hullemal  juhul lageraie.

Kui millessegi uskuda, mis ei ole halb, siis tuleb appi romantika "loojangus /
punane kollasega kokku / päris sõbraks // see vist ongi headus." Keeruline on
siin mittenõustuda. Autor kutsub ellu ehk värssi ka nähtamatuid tegelasi,
nimelt: Ökohaldja. Kelle kõrval prügi põletamine on nii isenesestmõistetav,
kuigi taunitav. Kirbe iroonia, hapukas aroonia. Kaua veel saab oksa saagida,
millel istud?

Võiks ju arvata, et kõige rohkem kutsuvad inimesi ikka metropoli virvatuled oma
ööelu ja öömeluga, aga Leet oleks linnale justkui selja pööranud. Ta on
väikestviisi nagu antiurbanist. Siiski ei tähenda elu maal looduse ümardamist,
vaid selle säilimise garanteerimist endale ja teistele. Sellise järjepidevuse
rikkumisega ei saa, ei või, ei tohi leppida. Kõike seda kogenud, kulgebki
Leet otsekui tagurpidikäik sees otse edasi, nõnda ta siis lükib oma sõnajalad
varjamatult samblikusse meile, lugejaile.

Värske Rõhk

Sirp



Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas da...
Lisateave