Hanneleene Kaldmaa. Oliver.

Hanneleele Kaldmaa. Oliver.
Elusamus. 2017.
72lk.

Seitsme mere ääres


Mühinal on argipäevale selja keeranud Hanneleele Kaldmaa. Tema
raamatust ei leia ei suuremat, ei väiksemat ilmavalulemist ega
poliitebakorrapärasust, mis võiksid ju nii sihikindlalt iseloomustada
vihast naisluuletajat. Ilmselt ta siis ei ole pahane, ilmselt tal ei
ole valus. Ehk tõesti on ka headusega võimalik üht-teist korda saata.
Mine tea. Aga midagi ikka nagu kripeldaks ka kuskil mälu tagalahes.
Võimalik, et algtõuke luuletamiseks moodustab lihtsalt pakitsev tung kirjutada,
mille käigus saab mängida sõnaga, mis kõik tõukub omakorda suurest
lugemusest. Nii on see ikka olnud ja loodetavasti kestab edasi.

Oliver on keegi mees, kes seikles autori peas. Nüüd, aastaid hiljem
on ta välja pääsenud, trükki lipsanud, millest siis räägib raamat.
Oluline on siinjuures nimede valik. Proov leida kellelegi õige nimi
on juba iseenesest vastutusrikas ettevõtmine, saati siis olulistele
tegelastele.
Hanneleele lahendab olukorra nii, et lisab nimele uusi
aktsente, mis siis erinevates aeg-ruum kohtades avalduvad.
Üldiselt on too müstiline sell nõnda kange, et "Kui Oliver O’Flame
kalda peal tantsiks, upuks need laevad kindlasti."(lk8) Ja mitte
ainult: "Maailm magab, kui Oliver O´Flame teda üles ei aja." (lk8)
Juba esimene luuletus, võib-olla peaks ütlema et ood, on selline,
mis ei uinuta. Ta uinitab teises suhtes, et ärgata raamatuilmas.

Loomuldasa võetakse kirjutades läbi erinevaid vorme. Vabavärss,
proosaluule, regilaul, näidendist tuntud dialoog, seda kõike annab
kokku kombineerida, natuke siit, natuke sealt, miks mitte.
Eksperimenteerimise point ongi selles, et leida sobivam-käepärasem,
millega jätkata. Arusaadavalt on mindud üle võimetepiiri leheküljel 64.
Seal on luuletus "Sonett Tvi`le". Loodan, et tegemist on kirjaveaga ja
nt sõna Sonne asemel on pealkirja sattunud eksikombel Sonett (silbiarv
läheb seal käest, rääkimata rütmist ja riimidest, mida
üleekspluateeritusest välditakse (tähti - nähti, ilmas - silmas))
Kui ei, siis tasub autoril sonetistamist veel lihvida, küll jõuab,
noor inimene, meil on veel aega.

Üks raamatu tugevamaid külgi, peale kõvade kaante, on kompositsioon.
Lugu siugleb kuidagi loomulikult, iseeneseslikult. See on nagu sõidaks
õppesõidul autoga ilma, et koolmeister kõrvalistmel präuskaks, litsuks
pedaale või punnitaks silmi. Toimetaja on küll olemas, Maarja Pärtna,
aga teda ei märka. Viimane luuletus, mis natuke kordab esimest, tuletas
alles meelde, et kogu on läbi kombineeritud, kuid siis oli teekond üle
maade ja merede läbitud.

Juba positiivne elujaatus on midagi, mille pärast tasub seda raamatut lugeda.

" /-/ Võta käest ja anna käsi,
      ärme anna alla,
              hüppame,
                    sa ära väsi,
                              kusagil on kaldad."(lk46)

Kui millegagi kõrvutada, millega see raamat ääri veeri sarnaneda võiks, siis
oma vähese lugemuse pinnalt oskan siia kõrvale poetada vaid ühe raamatu. See on
"Vaime sisse astunud", Kaidi Kangur, Hea Tegu, 2014. Palju neil ühist ei ole,
rohkem esineb erinevusi, kuid ühine on just siseilma fantaasia esikohal olemine.
Eks ta ole, fiktsiooniga võib palju korda saata. Mis järgmiseks, tont seda teab.

Sirp