Péter Esterházy. Hrabali raamat.
Kolmikjaotus, või veel
Ungari keelest tõlkinud Lauri Eesmaa.
LR 18-20.
2017. 136lk.
Abielupaar kolme lapsega elab äärelinnas. Mees on kirjanik, kes kirjutab Bohumil
Hrabalist, tšehhi kirjanikust, raamatut. Midagi rohkemat nagu ei juhtugi,
ülejäänud on juba tekst. Tekst täis viiteid teistele autoritele, muusikapaladele,
teostele, mõistagi on see postmodernism.
Esimesed kaks osa räägivad läbi naise silmade-kõrvade-südame Hrabalist, see on
kui ood kirjandusele endale, eksperimenteerimine proosa piiril (nt. üleleheküljelised
laused). Naine, Anna, räägib oma minevikust, perest, aga mitte lugejale, vaid
ikka Hrabalist Bohumile.
Kolmas osa on kõige rohkem üle võlli. Mängu tuleb juba Issandaks kehastanud Giordano
Bruno, kes õpib Charlie Parkeri käe all saksofoni mängima, et... et, meelerahu leida.
Võimalik, et taust oli siiski liiga trööstitu, et seda minimaalselt kasutati.
Fragmente siiski leidub, midagi meile ühist, sest hõimurahvas põdes seda sama,
mida eestlane - nõukaaega. Raamat on avaldatud 1990.a., mistap täna tundub, et
see on kui postsovetlik pohmell otse Ida-Euroopas.
Esterházy ei unusta ka huumorit. Nt öeldakse Annale tänaval, et pühkigu ta auto
puhtaks, tolmune Trabant häirib möödakäijaid - koristage parem Trabant, on vastus.
Anna sisekõne, kes on lesk, tegelikult küll kirjaniku naine, aga kirjaniku, kes on abileus
kirjandusega, no, Annaga ka:
"Ja siis, selles abituses kõlab siitsamast lähedalt ookeanilaeva sireen, aed sirutub
ookeanini, ja kui poleks udu või hekk oleks paremini pöetud, näeksin, kuidas ta
maja eest mööda läheb, üleni tuledes, nagu hiiglaslik mammut, nagu Fellini filmis,
kaugeneva laeva kosmilise sireeni peale mõistan äkki, et ei, ma ei armasta praegu,
kohe üldse ei armasta, lausa nii väga, et see ei-gi on mittearmastamine, veelgi enam.
Nad magavad, nohisevad minu kõrval ja ümber, minu voodis, teises toas, minu omad.
See mees on minu elu mees ja ma ei taha teda näha. Mis kohutav nurjatus see on? On
see nii sellepärast, et kõik on konkreetne? Tunnen midagi, milles ei aita isegi
armastus. Ei saa ei puudutada ega siit ka ära minna. Olen läbi kukkunud. Ma pole arg,
aga ma kardan, aga ma pole ärahirmutatud, aga ma tahaksin nutta, aga pole põhjust,
aga ikkagi on häda suur. Mida muuta, kui kõik on korras? Kõik on korras, ainult
tervik pole korras, ja kui tervik pole korras, pole midagi korras. Panen silmad
kinni: on halb. Teen halba: on halb. Vaatan suuri silmi, tardunult tühjust. Mis saab?
Rahuldamatu ihaldusetuse kohutav silmapilk." (lk107)
Lauri Eesmaa
Sirp
Laiapea
Kultuur.err (katkend)
Kommentaarid
Postita kommentaar