Lauriito. Q ja tähed.

Liimist lahti

Lauriito. Q ja tähed.
Toimetanud Piret Bristol.
mm nr9/2018
76lk.

Esimest korda kui veebis Sind nägin
lugesin üle Su värsse...

Umbes nii või kuidagi nii see ehk oli, kalender näitas siis aastat 2012 ja Poogna
autorid hakkasid end riburada pidi trükis avaldama. Samal aastal sai ka Lauriito 
netiväliselt käpa valgeks, ilmus raamat: "Eesti "Tule jumal appi" kirjandus",
hiljem lisandusid veel "Triibuline elu..." (2015) ja "Ümber augu..." (2017).

Kui "Triibulist elu" kommenteerides laskusin eelarvamustetiinesse stereotüübistamisse,
nagu mul kombeks on, siis arvasin, et Lauriito on luuletaja, kes läheb sujuvalt
luulelt üle proosale. Nüüd tundub, et proosa poole liikumine käib skeemi
järgi: kaks saamu edasi, üks tagasi, et siis taas värsid. Miks mitte. Eks iga
materjal peabki enda väljendamiseks sobiliku tekstiformaadi leidma.

Varasem Lauriito, keda mäletan kui ausat ropendajat, kui kedagi, kelle kohta

võinuks öelda Trapeezi sõnadega: "Seisan üksi mere ääres/jalas kollased

sandaalid...",  siis nüüd on Lauriito kuidagi nagu sordiini all. Ei ühiskonna

kriitikat, ei iroonitsemist, mis on ikka olnud luules aktuaalsed, ei mitä, või siiski...

Väike ninanips küll antakse rannas öösel päevitajatele, aga seegi on tehtud

justkui muigvelsui.

Millest siis veel kirjutada? Oma sihikut suudab kõige paremini paika panna siiski
autor ise, nii ütlebki Lauriito, et see on: Primitiivne emohala. Olgu.
Põhimõtteliselt saab luuletused, mis räägivad armastusest jagada kaheks. Ühed on
pluss- teised miinusmärgiga. Ühed kõnelevad armastuse olemasolust, teised kirjeldavad
selle puudumist. Ja kui ei ole, siis saab seda vaid heldinult meenutada, igatseda,
millega siis Lauriito põhiliselt tegeleb.

See on nagu pöördumine kellegi poole, kelle kohalolu asendab vaid kujutlus. Keegi,
keda on nimetatud vaid asesõnadega: Sa, Sina, Sinult, Su, Sul jne. Kurb raamat küll,
aga Lauriito jääb oma kurbuses ometi lihtsaks, pole mingeid keerutamisi ega sõna varju
peitumisi, pigem siiras äraütlemine ehk pettumusest vabanemine.

Lihtsad on samuti Marita Liivaku illustratsioonid. Siin kohtuvad pilt ja värss. Võiks
isegi arvata, et alguses oli pilt, siis kirjutati selle peale read, aga alguses oli ikka
ju sõna. Pilte oleks võinud isegi rohkem olla. Võib-olla räägib see sellest, et sõna
jõuab rohkem, jõuab kaugemale kui visuaalne kujutis, kes teab, kes teab. Igatahes on
ruumi ökonoomselt kasutatud, raamatust leiab 76-lt leheküljelt tervelt 89 luuletust.

ARENG?

Maja kui majale kõrvale liikus
kaevati lillede hauad kõik lahti
aias, kus hiljuti lapsi veel kiikus -
kohtumispargist sai parkimiskohti...
(lk14)

MÕTTE JÕUD

ma mõelda võisin
Sinu peale
end
ja kõrvale
või allagi
neis kujutlusis korraks olid
minu asemel
nii puutuda siis saingi
viimaks sõnadega Sind
jah
Sinu kombel
kombekalt
ja loomulikult
kirge kartmata
ei
tundeid tunnistades
(lk17)

HELL

öö ilus
päev ilus
koidab
õnnest võib naerda
või nutta
tundeid saab jagades hoida
mõistsin end
ellu
või hukka
(lk70)