Leelo Tungal. Seltsimees laps.
Tänapäev.
2008. 216lk.
Punane kirves
Ei ole just palju neid peresid, keda poleks üldse puudutanud Teise
maailmasõja järgne terror, mil toimus suurema vägivald väiksema kallal
ehk Eesti okupeerimine Venemaa poolt. Hästi läks neil, kellel õnnestus
välismaale põgeneda, kes Eestisse jäid, mitte küll kõik, ometi paljud,
sattusid võika süsteemi lõugade vahele. Kindlasti on 50-ndatest ja
represseerimistest palju kirjutatud, siinkohal meenub Heino Kiige
"Maria Siberimaal", mis on küll raamat pisut teises registris, ent ometi.
Aga eelkõige on iga režiimi tagakiusamise ohvriks sattunud siiski
haritlsakond. Mida oli õigupoolest teinud Leelo ema, Helmes, noor
naisterahvas, et ta püssimeeste saatel 1951. aasta varakevadel ära viidi?
Süüks peeti, et ta koolidirekorina oli õpetanud lastele Eesti Vabariigi
hümni ja käis Vabadussõjas langenute mälestumärgi juurde lilli viimas.
Midagi jaburamat andis välja mõelda, kuid selle vähesegi eest väänati
talle kraesse riigireetmine ja karistuseks 25+5 aastat koos väljasaatmisega.
Jäänud Leeloga Ruilasse üksi, pidi isa tütart ilma emata kasvatama hakkama,
sellest siis räägib raamat.
Tegemist on triloogia esimese osaga, ilmunud on ka teine ning kolmas
osa:„Samet ja saepuru” (2009) ja „Naisekäe puudutus” (2018). Ühtede
kaante vahel avaldati 2018 ka kõik kolm koos, lugeda olekski kõige
mõistlikum viimati ilmunud kolmikut. Paraku pean ise seda võimalust
määramatusse tulevikku edasi lükkama, sest laenutussaba on nendele
raamatuletele uksest välja. Samas on see hea märk, ilmselt tegi Leelo
õiget asja. Eks palju aitas kaasa ka film. Ega ma isegi ei oleks
ilma kinoskäimata seda raamatut osanud avastada, nii et jah, visuaalil
on sõna ees tõmmet.
Aga olgu riigilipp milline tahes, kas või punane, elu tahtis ometi elamist.
Üksi jäänud Leelo isa, Feliks, saab oma viieaastase tütre kasvatamisega
väga edukalt hakkama. Loomulikult tulevad appi sugulased, tuttavad ning kolleegid,
eks ütleb vanasõnagi juba: kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Ühiste jõududega teineteist toetades suudavad isa ja tütar esimese talve ilma
Helmeta üle elada.
Muidugi mööduvad päevad oodates, muidugi igatsedes, sest ema lubas kohe tagasi
tulla, kui Leelo on tubli laps. Kui aga aasta tubliolemist lubatud tulemust ei
anna, on Leelo pettunud, ja mitte vähe, et nüüd oleks see heaolemine justkui
raisku läinud. Tänu isale loksuvad siiski arusaamad paika. Õigemini saab Leelo
aru, kes on tema, kuid need teised, need pahad, nood mustad mehed, kas nad ise ikka
saavad aru, kes nad on... kuid see jääb juba nende endi südametunnistuse kanda.
Kuigi oli raske aeg ja pidevalt jäi tunne, et kirves on õhus, ei olnud inimesed
langenud kuhugi musta masendusse. Hullemast päästis optimism ja huumor. Seda
nii öelda `Vene värki` kiruti taga isegi köögilaua taga, arusaadavalt - valitud
seltskonnas. Ja läbi lapsesilmade oli taevas üldiselt sinisem ka. Leelo uudishimu,
ausus ja avatus oli nii siiras, et täiskasvanute hädavaled näisid selle taustal
kohati juba lapsikud (tädi Anne wc kasutamine väljapressija eest põgenemiseks ja
Nõmmel võõra tualeti kasutamine). Leelo arenes selle aasta jooksul ise samuti,
raamatu lõpus oskas ta viieaastasena juba lugeda ning õppis raadiost laule pähe.
Tundus ütlemata veider, kui kergekäeliselt võtsid lapsed omaks kogu seda
pioneerindust kui sellist. Olla seltsimees, see oli nagu auasi, eks propaganda juba
teadis, milliseid vahendeid kasutada, et noorsugu kasvatada.
Kirjutatud on raamat kaasahaaravalt. Stseenist stseeni kulges sündmsustik
nagu filmis, mille vahele oli pikitud tagasivaateid ja sisemonoloogi. Ehkki
Leelo rääkis kitsamalt ainult enda autobograafiat, on see laiemalt ka eestlaste lugu.
"Naljakas oli vaadata, kuidas vene sõjaväelased oma pruutidega taksodest
välja tulid. Ega ma ehk muidu ei oleks neile tähelepanu pöörata osanud,
aga juuksurid viskasid kohvitassi taga alailma venelaste kultuursuse üle
nalja - kuidas nende naised froteerätikuid õlarättidena kannavad, vanaemad
klosetipottidesse hapukurke soolavad ja mehed daame taksodest välja nügivad.
Eks see olnud üks isevärki sebimine küll, sest ohvitserid tahtsid näidata,
et nad on kangesti viisakad ja lasevad alati daamil ees minna. Aga kuna naine
oli taksosse istunud enne meest, siis oli tükk tegemist, kuni nad üle oma
kavaleri suurte säärsabaste ja pika sineli autost välja said ukerdatud. Kui
uhkesti üles löödud naisseltsimees oli lõpuks masinast välja pääsenud, kübar
rähklemisest lömmis, soeng sassis ja seelikusaba keerdus, alles siis väljus
kultuursel kombel vormimütsi- ja pagunikandja ise, rotikarva sinel seljas ja
pisike punane, valge või kalasabamustriline kotike käes. Mida priskem ja uhkem
oli ohvitser, seda naljakam ta tibatillukest daamiridiküli näpu otsas
kõigutades paistis."(lk167)
Margit Peterson.blogi
Triinuraamatud
Kommentaarid
Postita kommentaar