Vello Lattik. Orkester.

Organiseeritud konveier

Vello Lattik. Orkester.
Tallinn "Eesti Raamat"
1989. 316 lk.

Esimene osa.

Ühes sumbes maakohas asub Petlemma nimeline asula, mis erineb teistest
omasugustest niipalju, et seal asub lihakombinaat. Kombinaadi olemasolus
pole iseenesest midagi tavatut, lihtsalt inimesed, kes seal töötavad,
muudavad selle eriliseks. Erilisus algab sellest, et ühel päeval asub kombinaadi
direktoriks Albert Paltser, kes, nagu selgub, on tõsine muusikafanaatik.
Asi on läinud sedavõrd kaugele, et vaatamata üksikutele ette tulevatele raskustele
on peategelane vabatahtlikult-sunniviisiliselt moodustanud kombinaadis orkestri.
Sihid on suured, ideaalid kõrged, nii et vaimusilmas soovitakse luua
ei enamat ega vähemat kui lausa sümfooniaorkester. Soovid ja reaalsus aga on
kui öö ja päev, kuid vähemalt puhkpilliosrkestri mõõtu kollektiiv õnnestub
visa tööga kokku kutsuda, mängima saada, ent jah, aga asi seegi.

Paraku on nii, et dirigenti ei võeta kuigi tõsiselt. Tema kohta isegi... sosistataks,
liigub ringi anekdoot.

Ühel proovil prõõganud Paltser:
 "Teine trompet, te mängite valesti!"
 Hääl (seni tundmatuks jäänud) vastab Orkestrist:
 "Teine trompet pole veel tulnud!"
 Naer saalis. Selline vaikne ja õel. Aga mida teeb Paltser?
Paltser vastab reipalt:
"Hüva! Kui ta tuleb, öelge talle edasi!"
(lk 48)

Kuid energiat ei kulutata mitte ainult pillimängule. Et hoida kollektiivis meeleolu, 
organiseeritakse vabal ajal suusavõistlus, kus osalejad kannavad keskaegseid rõivaid,
ja paremaid premeeritakse ballikutsetega.
Selliseid ülevõlli seikasi ikka esineb. Ega seda orkestrit ei tasu ka võtta
otse, n-ö sõna-sõnalt, arusaadavalt tähistab see ülekantud mõttes parteid,
ja Dirigent juhti, sekretäri, mõistagi parteiliinis.



Esimene osa lõppebki oponentide Rebase ja Teppo tormihoiatusega, direktorile, astu tagasi, või muidu!

Teine osa

Romaani osana tundub tehniliselt enim õnnestunud. Sünmdustik areneb kahes liinis, et lõpus kokku põimuda.
Riita on üksik naine, kes tsehhis lihttöölisena sõbrustab Heiviga.
Nagu ikka võib juhtuda, sõbranna hakkab sõbrannale otsima kaaslast. Midagi veidrat õnnestubki ära teha.
Ilmub välja Markus, kes külastab Riitat, valmistab talle kassette, mis peaks lohutama üksikut inimest. Muidugi on
sellest Riitale vähe.
Riita naabrid, kes harrastavad valjuhäälset, kavakindlat seksi, mis kostab läbi seina, tüütab kõiki.
Ühel järjekordsel valjuhäälitsemisel viskab Riital nii üle, et ta marsib naabrite juurde, peksab seal
pool elamist puruks ja lubab Rootsi põgeneda parvel. Seda lubadust hakatakse uurima.
Selleks on väljaõppinud nuhk, Kondine, kes kuulab kõiki Riita lähedasi üle, selleks oma nahka säästmata.
Et võimalikult vähe tähelepanu äratada, maskeerib nuhk end kalameheks, õngitseb tühja konksuga.
Veider on see, et kala näkkab, teised nuhid (tuukrid) sokutavad kala konksu otsa. Kondine jääb keelualal
inspektorile vahele ja satub miilitsasse, kus ei teata tema missionist mõhkugi.
Riita on kogu jurast nii tüdinenud, et läheb lõpuks tagasi maale isa juurde.

Kolmas osa

See on Vahur Teppo võitlus dirigendiga. Siin avaldub ka tapamaja kõige naturaalsemal kujul
oma rusuvusega. Ilmselgelt pidi Lattik töötama Võhmas, et sellised kirjeldused avaldada.

Uimastikäru eskalaatorilt kukuvad loomad lauale halvasti - kuhjades, teineteise peal. Neil pole
jätkunud väärikust kaunilt surra. See teeb minu töö raskemaks. Füüsiliselt raskemaks. See, et
neil puudub tahe kaunilt surra, see on mulle tülikas. Lõppude lõpuks võib see sigadus häirida
Tapmise Rütmi! (lk 285)

Lõpuks siiski kohtuvad Riita ja Vahuri teed. Viimane üritab dirigendile küll kohta kätte näidata,
aga mis tulutu, see kasutu. Riita annab mõista, et teha ei tule ainult seda, mis on hea süsteemile,
ega iseendale, vaid... teistele inimestele.
Isegi jäärapäine dirigent nõustub Vahuriga ja hakkab orkestri vastu töötama.

Groteskist on Lattik ikka välja väänanud, mis sellest võtta andis. See on nagu assortii. Tase on ebaühtlane,
aga ma ei lugenud ka ühe korraga.
Peale proosa on siin raamatus veel luuletusi, näidendi elemente ( nt. Laul valgest varesest. lk 242) ja ballaade.
Kui peaks midagi kõige paremaks pidama, siis need ongi ballaadid. Siin on need miniatuuridena.
Mats Traati nimetas Lattik juba oma Sahhaliini raamatus lemmik kirjanikuks, ja need ballaadid
meenutavad ka oma laadilt Harala lugusid.

Ma pidasin Lattikut küll väheke punaseks kirjanikuks, aga tuleb välja, et ta oli ikka uuendusmeelne. Ka
"Orkestrit" tasub võtta kui väikest kulmukortsutust võimueliidi aadressil. 80-ndate keskel vahetus suur
juht Kremlis, kõik said aru, et nii nagu varem saadi, sedasi enam edasi ei saanud riik toimida.
Ainuke probleem oli see, et keegi ei teadnud, milline oleks kõige parem lahendus päästmaks riiki,
et hundid oleks terved ja lambad söönud.

Leidsin ühe pildi ajakirjast Nõukogude Naine (1979).  Autor on Endel Veliste, Viljandi Rajooni Kultuurimaja fotoringist. "Üks tuuline kevadpäev", sellist nime kannab pilt ajakirjas. Samas võib ka Riita olla keegi selline, altkulmu vaatav ja kavalalt naeratust varjav naine, kes neid naisi ikka teab.