Mööda netti

  Andres Oja. Väikesed imed, suured imelised ja kõige rokenrollimad mehed. Tänapäev. 2022. 184 lk. Ka kolmandas raamatus ei jää Andres Ojal üle muud, kui rääkida muusikast, meenutada möödunut ning vaadata optimistlikult tulevikku. Kui esimene osa "Tsepeliini triumf" (2016) oli eesti bändide ülevaatus 70ndatest ja teine osa "Trammiga Moskvasse" (2018) keskendus ta enda üleelamistele Venemaa ringreisidel erinvate ansamblitega 80ndatel, siis viimane raamat on jälle natuke erinev, aga osalt kattuv eelnevatega. Lugejana ootasin küll, et nüüd jõutakse kronoloogilselt 1990ndatesse, aga päris nii see kohe ei olnud. Hakatuseks antakse põgus ülevaade, kuidas nõukaaeg pärssis igasugust vabadust, mille alla ka muusika loomine ja mängimine kuulub, et siis sujuvalt minna edasi. Kõik see, mis oli läänes juba olemas, jõudis siiamaile ikka viivitusega, aga parem hilja kui mitte kunagi. Üllatavalt vähe leheruumi on autoril jagunud oma kõige lähematele. Perekonnast tuleb juttu vaid mi

  Andres Oja. Trammiga Moskvasse. Tänapäev. 2018. 232 lk. Oma teises raamatus kirjutab Andres Oja taas sellest, mis hingele kõige lähedasem ehk muusikast. Sedapuhku jõutakse 1980ndatesse ja minnakse reisile suurele kodumaale, mis oli toona Nõukogude Liit. Venemaa saab läbi sõidetud risti ja põiki ja diaginaalis ka veel. Ja siinkohal tuleb täpsustada, et ei käidud mitte tuuril, nagu tänapäeval öeldakse, vaid just reisil, nagu siis oli kombeks rääkida. Aga algab raamat meenutusega, kuidas poisipõlves sai Moskvat külastatud, ning mis nipiga sinna just trammiga õnnestus minna. Et tegemist on sellise konksuga väitega, mis autorile mõnegi õlle kihlveoga on toonud, siis jääb minust see välja rääkimata ja teistele avastada. Eesti bändidest, kes Venemaal käisid, olen üht-teist kuulnud, aga seda, et Andres Oja alustas oma ringreise Vello Orumetsa ansamblis Erfia, oli küll raske uskuda. Peale Orumetsa tuli juba Vitamiin, millest hiljem sai Monarh, kuni Oja lahkus ja liitus Kolumbus Krisiga, mis