Mööda netti

LV 3. Raamat, mille pealkirjas on number 9 või 19 (2019. aasta auks!) Tarmo Vahter. Vaba riigi tulek. 1991 Kuus otsutavat kuud. AS Eesti Ajalehed. 2011. 336lk. Maailm pöördus läände Kuidas kujunes Eesti Vabariigi väljakuulutamine 1991. a 20. augustil? Kes, kui palju ja mil viisil olid panustanud selle otsuse jõustumisse? Neile ja paljudele teistele küsimustele otsib vastuseid Tarmo Vahter oma mahukas raamatus "Vaba riigi tulek...". Üldiselt ma olen kahe käega lähiajaloo läbivalgustamise poolt, seda enam, et ise nagunii kõike meeles ei jõu pidada. ENSV-s jõudsin küll elada 14 aastat, aga suuremat pitsitamist tunda ei saanud. Riik töötas nii hästi, suutis hoida isolatsiooni sedavõrd tõhusalt, et millegi parema tahtmisest ei osanud väga unistada ka. Elasin 80-ne km kaugusel Tallinnast, nii et Soome TV jäi samuti mu vaateväljast kõrvale. Ainus sündmus, kuhu bussiga mind ja paljusid teisi kohale viidi oli Tallinna Lauluväljak 1988. aastal. Seisin pingi peal püsti...

LV 50. Raamat, mille tegevus toimub sõja ajal (mõeldud on päriselt olnud sõdu, N: II maailmasõda). Paul Kuusberg. Enn Kalmu kaks mina. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn. 1961. 294lk. Adrad relvadeks Karm raamat sellest, kuidas 1941.a Venemaa tagalas klopsiti kokku eestlastest väeosa, et vabastada maa vaenulikest fašistidest. Enn Kalm, mobiliseeritu, tööpataljoni põrgust läbi käinud kõiges ja kõigis pettunud eestlane, kes kahtleb juba iseendaski, saab uue võimaluse – minna rindele. Nõukogude võim usaldab eestlasi, kutsub nad teenistusse. Algavad tüütud õppused, mis vahelduvad ägedate lahingutega Velikije Lukist Sõrve sääreni. Selle kõige keskel, kui tuleb roomata külmas poris, marssida palava ilmaga pikki rännakuid, näha kõrvalt seltsimeeste langemisi, peab ometi kuidagi jääma inimeseks. See on minu jaoks seni raskeim punkt LV kavas, kuid valikut ei olnud raske teha. Kunagi olen lugenud raamatut „Neli tankisti ja koer” (Czterej pancerni I pies), mis käis ka...

LV 41. Raamat, mis on osa raamatusarjast. Triin Paja. Nõges. Värske Raamat #21. Kultuurileht. 2018. 96lk. Merehäälel on kaja Värske Rõhu koduleht annab teada: Triin Paja luulekeel on kujundlik, rütmiline, voogav. See on küps debüüt, mis tõukub maailmaluulest, aga on ometi eestikeelne. "Nõges" viib lugeja rännakule ühte rikkalikku omailma, kus kohtuvad linnud ja linnad, maastikud ja taevas. Tuhmunud näen vaid tuhmunud umbrohtu. vaid tehasevalgust, ainsat õit pärast talve varajast loojangut. vaid su väsinud ojasilmi pakases. su käed varastavad, et toita teisi – su käed on pühad. su käed, puhtad ka vihmata. ma elan, sest andsid mulle leiba. hoian su linnuhaprust, keedan meile oasuppi, mässin siidist hommikumantli ümber su padja. öö, tuhmunud nõgeste värvi. ma elan, sest andsid mulle leiba. Nii ta on, natuke rõõsakalt uinutav ja samas tegusalt unistav. Igatahes üks on selge, korraliku luulekoguga sai möödunud aastal maha Triin Paja. Tulemus ei ...

Vootele Ruusmaa. Tavaline don Quijote. Kultuurileht. Värske Raamat #22. 2018. 80lk. Üks poiss läks linna õhtu eel Tekst Rahvaraamatu kodulehelt teavitab, et: Vootele Ruusmaa on muusik ja luuletaja, „Tavaline Don Quijote“on tema debüütkogu. Don Quijote rolli omaksvõtt annab eneseiroonilise noodi ning elutraagikat ja spliini püütakse võtta kergelt, kuigi melanhoolia ja nukrus on siiski raamatus läbivateks niitideks. Ruusmaa väljenduslaad on napp, aga tihe, siin on nii hõõguvat avarust kui ka särisevat vaikust. Raamatut saadavad autori illustratsioonid. metalsed õhtutundlad virguvad, et kuulata tuttavaid hääli unise linna suminas. kuupinnas, eredate tähepilkude puur- augud kui sõnatud suud, millest õhkub rebenenud pilvi. kõik on ilmsi (lk7) Kui ainult uksepraost piiludagi eesti luulet 2018, saab juba aru, et oli meeletu aasta. Kirjutati tohutult, avaldati lademeis. Üksi kirjastus Paljasjalgne avaldas juba oma sarja „Eesti 100 luuleraamatut”. Kahjuks ei ole minu...

Kaie Ilves. Eikeegi. Ilmamaa. 2017. 72 lk. Kuskil äärealal on tuuline Imelik tunne on ausalt öeldes, punastan. Mina ja luuleraamatuga ja, see on ikka rohkem nagu naisteala, või nii, kuid jah, vahel võib natuke patustada ka, nii et - miks mitte. Pärast Adam Culleni Haapsalu teemalist eesti haikude raamatu (Väikses linnas, 2018) lugemist tekkis mul huvi, kas on veel kirjanikke, kes vähemal või rohkemal määral on Haapsaluga seotud. Hakkasin oma peaga meenutama, kes siis võiks olla. Meelde tuli Silvia Urgas (Siht/koht, 2015). Edasi kasutasin juba Lääne Elu otsingut, see andis nime: Kaie Ilves. Siis sain teada, et Kaie on tuntud Lääne Elu ajakirjanik (mida teadsin ka ise), mitme lasteraamatu autor, perioodikas on ta üksikuid luuletusi avaldanud juba ajakirjades „Pioneer”, „Noorus” ja „Looming”. Palju ei puudunud, et ta 1988.a koos Märt Väljataga, Tõnu Trubetsky, Karl Martin Sinijärve ja Ringo Ringveega oleks trükki pääsenud luulekassetis, aga siis jäi uks su...

31. Ilu on vaataja silmades – raamat, mis võlus sind kauni kujundusega. Iida Kaare - Tuul. Idakaare tuul. Hea Tegu. Pärnu. 2017. 32lk. Palju siin enam lisada pole. Ma ei läinud üldse seda luulekogu otsima, võtsin ühe teise raamatu riiulist välja, aga siis kukkus see iseenesest põrandale. Kõige alumiselt riiulilt polnud kõrge kukkumine ka, nii et keegi vähemalt viga ei saanud. Vaatasin, et ohhoo! kena kaanekujundus, no las siis olla. Peale raamatu põgusat sirvimist ja guugeldamist ei suutnud ma autori isikut tuvastada. Arvata võib, et ilmselt on tegemist pseudonüümiga. Tuleb siis leppida nende vihjetega, mis luulemina maha jätab. Tagakaanel on tekst, mis teatab, et autor on juba üle 40 aasta neid värsse kaasas kandnud nagu munarakke ja alles nüüd on pääsetud trükki. Lõpuks ometi. Esimene reaktsioon oli mul küll jahmatav ehmatus. On´s tõesti võimalik 40. aasta looming mahutada 32. leheküljele. Luuletusi on raamatus napilt 26, pildimaterjal võtab veel oma osa, aga nii lihts...

LV 44. Raamat, millest su abikaasa/elukaaslane/sõber on vaimustuses. Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. 12 tooli. Kuldvasikas Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn. Tõlkinud Harald Haug, Voldemar Pirson ja Uno Laht. 1962. 624lk. Viisakad petturid Üks sõber kunagi rääkis, selgus, et talle meeldis, pidavat olema hea. Talvel käisin raamatukogus, mis ma näen, „Võta kaasa” riiulist vaatas vastu tuttava nimega kulunud raamat . Teada on, et välimuse järgi ei saa sisu üle otsustada. Ladusin siis raamatu muretult seljakotti, hiljem lugesin läbi, mis siin muud ikka lisada, kui et nõustun eelöelduga.                                                                                                     Huviatv oli juba see ajastu, 1920-ndate lõpp Venemaa...