Mööda netti

  F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby. Tõlkinud Enn Soosaar. Eesti Raamat. 2021. 192 lk. Sada aastat tagasi ilmunud raamatu kohta on seesinane ütlemata hästi ajaproovile vastu pannud. Lugeda Gatsbyt oleks nagu sirvida seltskonna ajakirja Kroonika koos värviliste piltide ja kõnekate pealkirjadega. Aga jah, raamatus on siis aasta 1922, kui New Yorki äärelinna saabub elama Nick Carraway nimeline noormees. Endalegi ootamatult avastab ta oma üleaedses pururikka Jay Gatsby, kes ei oska oma rahaga muud peale hakata, kui kulutada seda ohjeldamatult pidustustele, prassingutele või muidu kergekeäliselt tuulde loopida. Külalised saabuvad ja lahkuvad, orkester mängib džässi, tantsitakse fokstrotti, aga kes on see saladuslik härra rikkur, jääb paljudele arusaamatuks ja näib, et ega kedagi väga ei huvita ka, kes too võõrustaja on. Mõned kõlakad küll liiguvad, aga midagi kindlat keegi väita ei saa. Ent Nick Carraway suudab saladuse lahendada ja Gatsby avaneb hoopis teise nurga alt. Ma arvan, et see ...

  Hans Laansalu. Tuuline saar. Perioodika. 1982. 72 lk. Ahh, ma ei või, need vanad Loomingu Raamatukogu üllitised ikka suudavad üllatada. Autori nimi oli mulle veel nädala eest sama hästi kui tundmatu, kuid piisas väikesest guudeldamisest ja tuli ilmsiks tõsiasi, et tegu on Erik Tohvriga (1933-2020). Jah, see tuntud rahvakirjanik, kes jõudis oma eluajal avaldada 33 romaani, lisaks veel näpuotsaga lühiproosat ning mõned kuuldemängud. Kummaline on veel see, et ega ta mingit suuremat tähelepanu eluajal ei pälvinud, ametlikud auhinnad läksid temast enamasti kaarega mööda. Mõni artikkel küll siin-seal veel leidub, kuid lootsin, et temast on ikka rohkem kirjutatud. Samas oli raamatukogude laenutuste nimekirjas Tohvri alati kõrgetel kohtadel, lugejate poolt nõutud ning otsitud. Eks tema edu üks põhjus oli ju see, et ta läks tagasi lihtsate asjade juurde, või siis vastupidi, ei lahkunudki nende juurest. Inimene suure ja väikese tähega, seltsimees, kodanik, kaaskannataja, abikaasa või tööme...