Mööda netti

  Maria Galina. Dagor. Tõlkinud Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2024. 354 lk. Maria Galina on huvitav autor. Sündinud 1958. aastal Venemaal, veetis ta lapsepõlve Ukrainas, peale kooli kolis Moskvasse ning 2022 aasta alul siirdus Odesasse. Eesti lugejale ei tohiks tema loome võõras olla, üksikud jutupudinad on siin-seal Skarabeusi antoloogiates trükivalgust näinud ning auhindu noppinud. Käesolevasse kogumikku on mahutatud neli lühiromaani aastaist 2001 - 2013. Ulme, ei mingit kahtlust. Iseenesest võiks igast loost teha eraldi postituse, aga ruumi kokkuhoiu mõttes olgu siis pealkirjad kommentaaridega lisatud. "Hüvasti, mu ingel" viib eelmise sajandilõpu Kiievisse, kus parasjagu käsil järjekordne riigipöörde katse. Võimuaparaadi juurde on saanud mažoorid ehk grandid, need on võõrliiki esindavad tegelased, kes erinevad inimesest peamiselt inglitiibade olemasoluga. Sündmustik kulgeb läbi bioloog Pierre - Oless Voropajevi nukrameelsete silmade. Tegevusest ja dialoogist juba puudu ei tul

  J. R. R. Tolkien. Kääbik. Tõlkinud Lia Rajandi, Harald Rajamets. Eesti Päevaleht. 2007. 220 lk.  "Ühel hommikul kaua aega tagasi, kui maailm oli praegusest palju rahulikum, vaiksem ja haljam ja kääbikuid leidus veel rohkesti ning nad elasid jõukalt ja kui Bilbo Baggins pärast hommikueinet oma ukse ees seisis, suitsetades tohutu pikka puust piipu, mis ulatus peaaegu ta karvaste (korralikult harjatud) varvasteni, tuli mingi imeliku juhuse läbi sinna äkki Gandalf. Gandalf!" Nõnda algab kääbiku kohtumine võluriga, millest saab alguse suur seiklus. Edasi tulevad juba kolmteist päkapikku eesotsas Thorin Tammiskilbiga, et minna Üksildase Mäe juurde, kus lohe Smaug valvab varandust, mis kuulub päkapikkudele, ja kääbikul ei ole selles loos mitte väike roll. Aga noh, mis siin ikka ümber jutustada, olen ilmselt viimane eestlane, kellel see raamat lugemata, nüüd sai siis see linnuke ka kirja.  Filmi ma ei ole samuti näinud, kuid need järjed (Sõrmuste Isand) olid küll huvitavad vaadata.

  Kübeke elutervet vihkamist. Koostanud Manfred Kalmsten ja Kadri Kääramees. Fantaasia. 2024. 328 lk. Suvehakul nägi ilmavalgust üks kena kodumaine ulmeantoloogia, milles üksteist lugu tosinalt autorilt. Olgu siis ingliskeelselt peateemaks hopepunk või eestindatult lootuspunk, on omal moel tegemist elevandi kompamisega pimedas toas. Lisaks annab asjale veel jumet Liis Rodeni maitsekas kujundus. Tuleb tunnistada, et ütlemata vilets ajastus on tulla välja raamatuga just siis, kui loodus rõkkab, aia- ning remonditööd ootavad ja telekas käib jalgpalli EM. Aga noh, läks nagu läks, suutsin end ikka nii palju kokku võtta, et kahe nädalaga sai raamat läbi loetud.  Üksipulgi ei hakka igat juttu pulkadeks võtma (vaata Loterii blogi), selleks on vaja rohkem aega ja ruumi, ja lühijutte ümberrääkida, no alati ei saa ka, kuid üldiselt ei tasu väga toriseda, tase ei olnudki kõige hullem.  Aga kui nüüd nimetada selle keti kõige nõrgem lüli, siis oli see Lüüli Suuk. Nädal peale lugemist ei meenu tema u