Joel Jans. Ajudraiver.
Joel Jans. Ajudraiver.
Lummur. 2022. 288 lk.
Lõputult palju on otsitud vastust küsimusele: mis tuleb pärast surma? Küll on pakutud, et siis saabub tühjus või uuestisünd, paradiis või põrgu, aga ühest, ammendavat ning lõplikku vastust pole seni veel leitud. Joel Jans oma värskes romaanis võtab elujärgse kulgemise teema ette ja läheneb küsimusele läbi teadusulme kireva spektri.
Felix oli 21. sajandi alguse üks Liivimaa keskpärasemaid IT - mehi, nohik, kes suutis oma pereelu ummikusse ajada, pea täis võtta ja autoavariis hukkuda. Kui ta uuesti silmad avab, on aasta 15037. Elu Maal on hävinenud ja käes on tehisintellekti ajastu. Kõik inimesed, õigem vist on öelda, nende teadvuse koopiad, nii palju, kui neid üle on toodud, viibivad kuskil ümber Päikese tiirlevas suures arvuti serveris. Kuid mida rohkem Felix sealseid süsteeme, olukordi ning suhteid tundma õpib, seda enam saab talle selgeks, et mõned inimkonnaga kaasas käivad pahed, nt võimuvõitlus, pole kuhugi kadunud. Ja nii asubki peategelane loosungiga "kõigile õnne" masinavärki uueks looma.
Lugedes tuli esimese asjana meelde film "Matrix", aga siin minnakse ikka hoopis teise suunda. "Kui ausalt öelda, siis ega mul eriti kahju pole. Teispoolsus on tollest närusest ajast väga palju meeldivam. Tehismõistused on head valitsejad, nad lubavad ka naistel tähtsatel kohtadel töötada. Pealegi meeldib mulle inimesi aidata ja nendega tegeleda," tundus Sofia oma uue eluga rahul olevat." (lk 70) Ja-jah, mis sa hing veel oskad tahta, ka surm on seal vaid "ajutine ebamugavus". Kes aga ulakas on, see saadetakse põrgusse. "Mis puutus meelelahutus- ja lõbustusviisidesse, siis selles osas oli põrgu üsnagi igav koht. Seal oli vaid üsna kehvake raamatukogu ja pisike valik tummfilme." (lk 219)
Huh, see ühest maailmast teise kappamine võttis päris võhmale, neid vahetus siin tihemini kui mõne kommertskanali reklaame õhtusel tipptunnil. Alles hiljem hakkas mulle koitma, et see kõik on ju arvutimängulik butafooria, Joel räägib selle kaudu, milles ta tugev on, arvutiprogrammeerimine. Kui vähesed helgemad hetked kõrvale jätta, on see üsna julm, karm, kalk ja ebasümpaatne nägemus tulevikust, milles ise küll ei tahaks viibida.
Kuid lugemise tegi lihtsamaks keelepruuk. Ilmselt oleks saanud palju spetsiifilisemalt erialast väljenduslaadi kasutada, aga autor valis kergema vastupanu, ja hästi tegi. Arvatavasti ei ole kaugel aeg, kui masin hakkab ise romaani kirjutama, siis on ilmselt kõik veatu jne. Siin vähemalt leidus veel kirjavigu, mis annab tunnistust, et ikkagi inimene on kirjutanud. Miskipärast kasutati ühe kõrvaltegelase jaoks mitut nime, kord oli ta poolakas Sergius Kowalskist, järgmisel lehel ainult Polack. Aga kuhu jäi eesliide "pan"? Samas ei takista miski Põhjasõja ajast saabunud sõduril kasutamast keelt, mis on äravahetamiseni sarnane tänapäeva poesabas kuuldavale. Ei mingit dialekti, murret ega arhailisust vaevuta dialoogis pruukima, kuigi oleks võinud. Ega see Felix nüüd ka teab mis kaasaelamist suutnud sütitada, midagi jäi puudu, aga mida, tont seda teab. Tema ainus siht oli Toome mäel end õllest siruli juua ja asi klaar, aga sellest jäi natuke väheks. Mõni lembehetk oleks ehk vürtsi andnud asjale, ja need vähesed naistegelased... no ma ei tea, aitab küll vist.
Ei, tegelikult on täitsa hea raamat, vähegi ulmehuvilistele soovituslik, siin oli nii seiklust, põnevust, näpuotsaga huumorit, mõtlemaergutavat ideearendust, ladusalt loetavat teksti kui ka visuaalselt meeliturgutavaid Liis Rodeni pilte, mida nautida.
Kohustuslik vabatahtlik kirjandus
Kommentaarid
Postita kommentaar