Eesti ulme antoloogia

Koostanud Raul Sulbi.

Varrak. 2002. 656 lk.

Mõni raamat on selline, mille võib avastada pelgalt teiste lugejate soovituse peale. Nt seda raamatut on facebooki LV grupis kunagi maininud Jüri Kallas ja Piia Salundi, huvi tekitamiseks mulle sellest piisas. Sulbi on kirjutanud, nagu tal kombeks on, korraliku eessõna koos ajaloolise tagasivaatega ulmele Eestis. Kohe algul antakse väike ülevaade, mis alustel siia jutud on valitud, nii saab teada, et on olemas žanriulme ja piiripealne ulme, viimase alla kuulub siis sürrealism, maagiline realism jne. Jutud on valitud mõstagi žanriulmest, esmailmumise ajavahemik langeb aastatele 1985-2000, autoreid on neliteist ja tekste kokku 34.

Ma küll väga palju jutukogusid ei loe lugenud, aga nii mitmepalgelist ja erineva stiiliga antoloogiat pole mul varem õnnestunud lugeda. Selge see, et mitmed autorid on saanud mõjutusi angloameerika juttudest, kuid samas on tase ka üsna ebaühtlane. Kas just kõige nõrgemad, aga lood, mis ei pannud väga kaasa elama, räägin ju ainult enda eest, olid valdavalt küberpungi jutud (Marek Simpson, Juhan Habicht, Märt Laur ja Freyja EK). Mitte, et mul küberpungi kui žanri, või arvutite vastu midagi oleks, lihtsalt asi on selles, et ma ei ole kunagi arvutimängudest väga vaimustunud olnud. Jalgrattaga on lihtne sõita, kuid mõne teksti jaoks on vaja osata sõita rulaga.

Jutud, millega mul juba oli väike ühisosa, kuuluvad kategooriasse piibujutud. Oma variatsioonidega kuulub siia alla õudus. Veikko Vangoneni „Ülestõusjad“ on lausa stiilipärl, milles keskaegsed sõdurid satuvad metsas millelegi ootamatule, jutt oli hirmus ja oli kenasti kirjutatud. Matt Bakeri „Lõbustuspark“ on lugu, milles lüükase hambad vampiirijuttude kaanonisse, eks ta ole, teatud eas on oma võlu selleski. Veiko Belialsilt on neli juttu, aga meelde jäi ainult üks, „Kas te usute tondijutte?“. Ikka usun, kui see on hästi tehtud. Veiko jutt ei olnud hästi tehtud, liiga vähe oli seda maailma loodud, aga mis sellest, ta oli vähemalt naljakas. Nalja sai ka Mart Raudsaare „Soolinna“ lugedes, kus peategelane leidis endale naise kuskilt Tallinn-Tartu vaheliselt fantaasiamaalt. Tasub märkimist, et ainsa naisena on siin esindatud Karen Orlau, ei puudu temalgi väike õudusevint, kuigi jah, tema hilisemad etnohorrori jutud on siiski tugevamad.

Omaette kolonn autoreid on vana kaardivägi, nemad kirjutasid juba siis, kui mina alles algkoolis täitesulepeaga plätserdasin vihikuservale esimesi tindiplekke. Pisut meenutavad nende jutud poistekaid, osalt jälle militaar- ja mõsitagi teadusulmet. Lew R. Berg ja tema „Vaimudejõe viirastused“ viib lugeja Lõuna-Ameerika džunglisse, kus sõjard Willardil tuleb teadlaste egot natuke jahutada. Teine jutt, „Kolm tilka verd“ on vähe ootamatu kokteil kosmoseseiklusest, merejuttudest ja folkloorist. Tubli sooritus, ei oska muud öelda. Kosmoselugusid on siin üksjagu, sellest lähtub ka ilmselt kaanepildi valik. Kuid jah, kosmoselugudega on mul see kiiks, et siin ma eraldun massist, enamasti on need mulle mokkamööda. Tänu venelastele avastasin selle kategooria, „Aeliita“ (A. Tolstoi), „Andromeeda udukogu“ (I. Jefremov) ja kes nad seal kõik olid, jätsid toreda mulje, nii et aeg-jalat on hea midagi sellest valdkonnast lugeda.

Hea oli lugeda ka Urmas Alase juttu „Ootel“, milles peategelane on keegi maaväline kivi, aga ometi sakutab see jutt omal moel eksistentsi alustalasid. See on lühijuttudest üks paremaid siin, teised Alase jutud olid keskpärased, aga see Ootel, vot see on juba tase. Teine lühijutu lugemise kõrghetk oli muidugi Tiit Tarlapi „Tänav akna taga“. Ükski tegu ei jää tulemuseta, kuidas seda vastutust aga võtta ja karistust kanda, sellest sealt lugeda saabki. Imestama paneb, et see oli Tiidu debüüt, mis ilmus Nooruses 1989. aastal, enamasti on esmajutud ikka sellised, et esineb veel üksikuid puudusi vms... Raske uskuda, et midagi sellist on eesti ulmes üldse kunagi tehtud. Võimas. Tarlap oli ainus autor, kes suutis oma teise jutuga, „Kaduviki paladiinid“ mind panna silmanurka kuivatama. Mul juhtub väga harva, et pisar silma tuleb, viimati oli nii, kui kohtusin Charlie Gordoniga (tegelane Daniel Keyes`i novellis „Lilled Algernonile“, mis on ilmunud e. k. samanimelises antoloogias aastal 1976.) Mind ei häirinud, et Tarlap saatis musketärid kosmosesse, sest kuningannat oli vaja kaitsta, et seal ühiskonna ja kapitalissimuse kriitikat tehti, no, mis seal ikka, sedagi on vaja teha.

Täielik kannapööre toimus eesti ulmes 1990ndate lõpus, kui laua taha istus ei keegi muu kui Indrek Hargla. Siin raamatus võtab tema looming enda alla tubli viiendiku mahust, aga see oli ainult algus. Alustab tema kosmosest, käib ära minevikus, harrastab krimi, põikab korraks tänapäeva ja suudab selle kõige kõrval luua ühe kuulsama tegelase eesti ulmes – pan Grpowski. Hargla on kindlasti üks tugevamaid kirjanikke, ja mitte ainult ulmes, et tal on suurepärane fabuleerimisoskus, siis pettuma temas ei pea. Teine kirjanik, kelle kolm juttu kogumiku lõpetavad on Siim Veskimees. Temal on tähtsal kohal SF ja kosmos. Üllatusin, keegi teine ei suutnud panna dialoogi särisema, kuid tema oskas, ja naistegelaste koha pealt ei hoitud samuti värve kokku. „Naeratus aastate tagant“, mis erineb tema teadusulmest, vääriks lausa Stalkerit.

See oli selline linnulennult antud ülevaade ühest eesti ulme tüviantoloogiast, kui nii võib öelda. Ei olnud lihtne lugemine, ikka jutu kaupa, mitte ühte jutti tuli läbida seda tellist. Meeleolupendel käis nurgast nurka, samas oli huvitav teada saada, kes kirjutasid ja mida üldse on tehtud eelmise sajandi lõpul. Poleks arvanudki, et ulmet on avaldatud ka Õhtulehes, rääkima mõnest teisest väljaandest, mida tänapäeval enam ei olegi (Liivimaa Kuller). Meeldiv on tõdeda, et see raamat olemas on, kütet on vaja, muidu hakkab igav. Räägitakse, et iga kogumik pidavat olema koostaja nägu, veel räägitakse, et üks pilt pidi andma rohkem kui tuhat sõna, et nii on, siis lisasin foto Raul Sulbist, just sellist nägu see raamat on, rõõmus ja optimistlik ja veel midagi...