kolmapäev, 18. august 2021

Vaikne hooaeg. Eesti Punk 1990 - 1999.



 Vaikne Hooaeg. 

Tõnu Trubetsky & Kalev Lehola. 

Vaiguviiul. 

2018. 464 lk.


Jutud punkmuusika hääbumisest on ilmselge liialdus. Tõsi, Eestis oli rock 1990ndatel tahaplaanile tõrjutud, aga seda tänu sellele, et peavoolus laiutas tümakas kui tantsumuusika. Neid projekte, mis masse hullutasid oma matsuva biidiga enam kõiki ei mäletagi, küll aga on pungi lühikronoloogia aastatest 1990-1999 kirja pandud siia raamatusse.

Suured muutused eelmise sajandi lõpudekaadil ei jätnud ka punki puutumata. Nõukogude Liit, see suur ühine vaenlane oli alistatud, edasi ei olnud enam nagu kuhugi minna, mitmed bändid lõpetasid tegevuse, uusi peale ei tulnud, kontserte toimus vähe. Kõik see võis ju jätta mulje, et 80ndatel oma kuldaega nautinud pungil on kriips peal. Kuid pärast esimest vabaduspohmelli asutati ansambel Psyhhoterror (1991), mis kuulutas üksiti pungi III perioodi alanuks.

Arusaadavalt oodati uuelt vabariigilt midagi erilist, nt et see meenutab Pätsi aegset ajastut vms, aga unistuste asemel saabus karm kauboikapitalism. Pungi põhiliin on ikka olnud ühiskonnakriitika, nii läks ka tookord, et hambad löödi, sõnu valimata, nätskesse hamburegikultuuri, mis loksutati alla Royali piiritusega.

Ilmselt on igal žanril oma kuulajaskond, pooldajad ning vastased, aga kindel on see, et punk oli jõudnud juba kuskile rahvateadvusse. Ivo Uukkivi meenutab ühte kohtumist sedasi: „Ükskord läksin lõuna ajal Von Krahli Teatrisse einestama – maja oli punkareid täis, üks stiilsem kui teine. Kedagi ma ei tundnud. Selgus, et mingi asutusepidu, dresscode oli punk. Läksin tagurpidi tagasi, segaselt naeratades...“. (lk 11) Jäin mõtlema, et kui lugejatel oleks oma riietus, nt soni, pikk sall ja ruudulised püksid, ning kuskil oleks „kokkusaamine“. Ja siis astuks juhuslikult sinna klubisse sisse, vaataks seinaäärseid raamaturiiuleid, hakkaks võtma köidet, aga siis tuleb välja, et seinas on hoopis raamatuselgi meenutav tapeet, kaminas lõket näitav teleekraan ja võõrustajad vaataksid pilkavalt naeratades... see oleks ikka veider kohtumine küll, õnneks midagi sellist kunagi ei juhtu.

See eest üksjagu palju asju juhtus 90ndatel, mõni asi tuli meelde, mõnest lugesin esmakordselt. Tuntud ulmekirjanik Maniakkide Tänav ostis esimese kitarri 1995, Villu Tammel on peaaegu terve Loomingu Raamatukogu sari algusest peale kodus olemas. Kohati kiskus raamat ikka kreeni ka, suurema huvita jäid need lõputuna näivad joomingute loetelud, samuti kehitasin õlgu lugedes seda, et Tallinnas toimus väljanäitus Motorex `96. Päris müstiliseks läks siis, kui sensitiivi abil hakati vahendama teateid teispoolsusest. Kogu see teaduslikult tõestamata selgeltnägemise fanatism ja esoteerika vaimustus jääb minust veel esialgu kaugele, aga kellel huvi on, lasku käia.

Kuna üks autor on ansambli Vennaskonna liider, siis kuulub ohtralt leheruumi selle bändi käekäigu meenutustele. Ka mind on nad ära tinistanud, olen üles kasvanud selliste lugudega kui „Insener Garini hüperboloid“, „Lily Marleen“, „Pille-Riin“ jne, sestap oli huvitav lugeda, et kus ja kuidas asjad käisid. Ma väga palju ei ole lahterdanud Vennaskonna muusikat, kuid siin öeldakse, et nende: „Lood on nii lihtsad, kui võimalik, ja nii keerulised, kui vajalik. Sven Vabar“ (lk 122) Tõnu ise mainib, et Vennaskond on end alati pidanud rahvabändiks ja teinud muusikat lihtrahvale. Isegi täna kuulates mõjub see teenelise bändi staatusesse tõusnud Vennaskond kuidagi romantiliselt, temas on mingit täiskasvanulikku lapsemeelsust, mis päris ükskõikseks ei jäta. Lugemine oli kui meeldiv ajarännak tuttavatel radadel, väikese pildi toimunust ikka andis. Kuidas läks edasi, mis toimus rockis laimelat ja pungis kitsamalt, sellest jään ootama järgmist raamatut, a-la Eesti punk 2000-2009, ainest peaks jaguma. Punk ei ole surnud.

Marcamaa

Goodreads

ERR

Marju jutud





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar