Airis Erme. Tiibadega tigu.
Airis Erme. Tiibadega tigu.
Dipri. Tallinn. 2018. 78 lk.
Rännakud eesti luulemaastikule pakuvad ikka huvitavaid leide. Viimati avastasin kellegi Airis Erme nimelise luuletajanna, kellel on hetkeseisuga juba, oh hoidku, kolm raamatut väljas. Saanud sellest teada, hakkasin tema jälgi ajama kohalikus raamatukogus, et loeks siis kogu Erme loomingulise pagasi riburada mööda läbi või nii. Kaugele ma muidugi ei jõudnud, esmaspäeval oli raamatukogu kinni ja kui lõpuks järgmisel päeval õige riiuli manu jõudsin, sain laenutada ainult teise kogumiku „Tiibadega tigu”. Eks ta ole, väärt kraam kaob kähku, igale poole ei jagugi. Et viimane raamat „Vihmavalgus” (2021) on mul loetud, tuli leppida teadmisega, et jah, parem siis olgu tihane peos kui toonekurg katusel.
Pärast kerget guugeldamist netis ja LV lehel leidsin mitmeid arvustusi, kus vaetakse kas ainult esimest või esimest ja teist raamatut koos, ilmusid nad ju ühe aasta kestel. Ja nagu Doris Kareva tagakaanel ütleb, moodustavad esimesed kaks ühtse terviku. Samas jõudsin järeldusele, et mul on teatud väljendite suhtes nõrkus, just nende puhul, kui ei öelda otse, kus kasutatakse tema majesteeti kujundit. Nii jäi mulle meelde Peeter Sauteri duubelarvustusest üks fraas: „… jumal paraku, on suur osa sõnumitest läbi sõrmede pilvedesse pudenenud ja vaadaku me nüüd ise, kus nood maha sajavad. Ja püüdku üles leida. (Luulekardinal tigu. Sirp, 07. 12. 2018) Kätt südamele pannes pean nentima, et paremini ongi keeruline öelda selle kogumiku kohta.
Tahes-tahtmata kipun asju omavahel võrdlema, ja esmamulje tekib juba välimuse järgi. Kui nüüd esimese ja teise raamatu kaanepilte kõrvutada, veebi abil on see võimalik, siis tuleb tunnistada fakti, et suurt paleepööret ei ole just ette võetud. Aga hoolimata sellest on Piret Räni suurepärane kunstnik, kelle pildid annavad tekstile meeleolu mõõdet juurde. Kui toon dikteerib tonaalsust, pean silmas halli värvi kasutamist, siis olgu mainitud, et ülemäära rõõmukilkeid siit kogust vastu ei kõla. Tundeskaala ei ole ka mustalt masendav, a la depressiivsed väikelinnad vms, meeleolutsemised pigem kõiguvad kui Läänemere lained tuulisel sügisööl. Paaris kohas kohtab isegi sõna „hall”, mis võtab koha sisse riimi enda teenistuses. Luban siinkohal endale väikest lohakust ja rebin kontekstist välja ühe lõpu. Esimene neist on vägagi isiklik, lugeja ees avaneb autori luulemina, kes otsib ja leiab ja pettub, kuid lepitust kuskil ei kohta.
„…Kui kuulsin, peaks
lisama riski,
verd, ohtu või
maskide balli,
mind äkitselt
ärritas miski
ja armastan
nüüdsest ka halli.”
(lk 60)
Teise, vähe helgema, võtsin tervelt. Lugeda ei tasu seda mõistagi ainult riimi pärast, kuigi möönan, et riimil on siin kanda kaalukas puändi roll, mille abil antakse eelnevale teine hingamine. Nii vähe, kui ma üldse luulest taipan, tegeleb autor siin vastandamisega. Ühel pool on minevik oma kogetud olmega, millele pakub tröösti lapse lähedus, ja siiski, selles kõiges ometi on midagi… emalikku.
*
Suured on
segatud väikesed,
heldimuspisaraläikesed,
kirgastust kogenud
kehade mälud,
suveöö sirtsud ja maasikavälud,
kurnatud õhtute
kodune voodi,
argised hommikud
autopiloodil,
lapse poolkohmakas üllatuskalli,
kõikide värvide ülevus…
hallil.
(lk 63)
Lapsele on siin kogus pühendatud veel luuletusi, ehkki ülaltsiteeritu asub tsüklis „Vanaemale”. Hm… võimalik, et seeläbi tekib veel uus tasand juurde. Pühendusi, mis peaks jagama raamatu teemade järgi ära, on siin kokku kolm: lapsele, isale ja vanaemale. Kahjuks muutub selline lähenemine tükati libastuseks. Kuna isaga läbisaamine, nagu lugedes selgus, ei olnud kiiduväärt, siis mul tekib ikka kahtlusi, kas kõik talle kirjutatud luuletused paika peavad. Samas toimetaja nime puudumine tiitellehel on pigem erand kui reegel. Miski keelab mul uskumast, et nt see kena pöördumine on isale adresseeritud.
Jõua tasa, tähevalgel,
jõulukuul mu majja,
naerusuiselt, härmas palgel,
keset sadu laia.
Võta kaasa hingesoe,
ei kinke palu muid.
Mulle muinasjutte loe,
kui koldes praksub puid.
(lk 26)
Nii et jah, kompositsiooniga läheb vähe lappama. Kolmandas kogus on see puudus kõrvaldatud, aga seal on ka toimetaja olemas. Veel leiab siit raamatust lokaalset või kohtadele kirjutet luulet, Haapsalu ja Prantsusmaa saavad ära märgitud. Esimese tekstiga alustades ja viimasega lõpetades proovib luuletaja kätt hoopis proosaluulega, üllatus seegi, mõistagi plussmärgiga. Oma lemmikluuletust ma ei hakanud siit välja valima, kord oli selleks üks, siis jälle mõni teine, kuid tegin ühe teise tähelepaneku. „Tiibadega tigu” kui väljend ehk metafoor on äraütlemata ilmekas. Ei saa ju olla, et selline loom on olemas, aga näe, luules on, seal toimib teine loogika. Luulesõber kindlasti mäletab, et tigu on varemgi olnud luulekogu nimes (Vahur Afanasjev „Tünsamäe tigu”, Tartu NAK, 2015), milles on juttu Peipsiveere avastamisest. Et siis tigu ja tiibadega, kui tigu on selline pikaldase minekuga tegelane, siis tiivad annavad talle hoogu juurde, siin on justkui kaks erinevat poolust kokku pandud. Sõnum võiks siis olla – kiirusta aeglaselt. Et Erme kasutab nii kõla- kui kõnekujundeid sageli, siis tulebki luulet lugeda aeglaselt ja kas või mitu korda, et tabada nüansse ja tuuma. Kui esimese kogu tagasisidest jäi mulje, et tegeldi veel osalt leinaga, siis „Tiibadega tigu„ vaatab teiste kaudu rohkem iseendasse ja kolmas, „Vihamvalgus”, avastab maailma juba uue nurga alt. Lugemisele kulunud aeg sai hästi veedetud, muuseas, olen kuulnud siit-sealt kahinaid, et Erme pidavat kätt harjutama ka lühiproosas. Saab näha, mis järgmiseks ilmuda võib, potentsiaali näikse olevat.
Kommentaarid
Postita kommentaar