Mööda netti

LV 6. 2019. aastal ilmuv debüütteos Hando Põldmäe. Kohatu kergus ja pärlendav miski. EKSA. 2019. 72lk. Päris kindlasti oleks selle raamatuni jõudmine ilma LV grupita jäänud mul olemata. Kes siis nüüd ikka nii väga luulet loeb, see jääb sealt kirjasõna äärealalt ikka mitme päevateekonna kaugusele. Kuid vahelduseks proosale ja kõrvutuseks oktoobrikuisele loodusele, mis juba iseenesest on piisavalt poeetiline oma värvidega, võib ka luulet lugeda, tõepoolest, miks mitte. Suurim üllatus oli siin autori isiksus. Tutvustus teavitab, et Hando Põldmäe on sündinud 1971.a Elvas. Tegemist on siis suht hilisdebüüdiga. Veel loeme sisekaanelt: „Ta on juhatanud orkestreid mitmetel laulupidudel ning tegelenud ka heliloominguga. Tänasel päeval töötab ta Eesti Politsei- ja Piirivalveorkestri dirigendina.” Jah, luule ja muusika, kes neid suudab lahuta.  Nii lõpeb ka esimene luuletus "Vares" ridadega "Küll temagi läheks, ent laulmata jääks siis / see väikene varesejalgne prel...

LV 9. Raamat, mille krabad allahindluselt. Eesti novell 2018. Koostanud Armin Kõomägi, Made Luiga, Kajar Pruul ja Maia Tammjärv. MTÜ Eesti Jutt. 2018. 208lk. Tuleb tunnistada, et sellise raamatu väljaandmine on üks tänuväärne ettevõtmine. Lugemisega ühele poole saanuna möönan, et oli head ja grammike vähemhead. Ajal, kui ohjad on romaani käes, tulla välja novellikoguga, jaa, müts maha koostajate ees. Kui tavaliselt jäävad sellised jutud kuhugi perioodika veergudele, mille lugemiseni ma isegi tihti ei jõua, või kaovad need kogud riiulis lihtsalt romaani seljataha, siis nüüd on terve aasta läbilõige "novellidest 2018" kenasti ühtede kaante vahele koondatud. Novell ja 2018 on siin jutumärkides loomulikult meelevaldselt. Esiteks on need tekstid ilmavalgust näinud 2017. a ja teiseks, neid kõiki novelliks pidada päris hästi nagu ei passi. Aga kui žanripiirid kõrvale jätta, siis leiab lugemist seinast seina, tekstid panid nii kaasaelama kui edasi mõtlema. Ja kahel lool on ...

LV 46. Mõni võõrkeelne raamat, millega hakkama saad (Kasvõi üle kivide ja kändude. Sõnaraamatu abil, google translatori abiga vms.) Guff is travelling. Санкт-Петербург. "Oкей". 1994. 52lk. Et inglise keelega on mul nii, nagu on - "Hello! How are you?" - "Hi! I´m fine, thanks. And you?". Siis google tõlke abiga sai isegi see lasteraamat loetud. Lugu räägib siis loomadest, kes elavad maagilises metsas. Need on loomad, kes räägivad inimkeeli, sõidavad auto ja paadiga ning peavad lausa poodi. Peategelane on koer Guffi, kes sõidab puhkust veetma jõe jäärde. Tee peal jääb ta nõnda uniseks, et korjab sõbra asemel kogemata ühe võõra koera haagissuvila peale, aga see selgub alles hommikul. Õige sõber eksleb samal ajal metsas ringi, kuid lõpuks saadakse siiski kokku ja jutt lõpeb hästi. See on üks imelik ja samas tore raamat. Kuskil ei ole märgitud lehekülje numbreid ega autori nime. Ainus nimi tiitellehel on kunstniku oma, Mаксим Kиселев. Tõsi, pildid annavad p...

VV. Aleksei Tolstoi. Insener Garini hüperboloid. Aeliita. Tõlkinud Arthur Kross ja Jüri Pikk. Eesti Riiklik Kirjastus. 1958. 408lk. Minu ees laual on raamat Tolstoilt, „Insener Garini hüperboloid”. Kuulasin youtube`st Vennaskonna samanimelist laulu, kui nad esitasid seda „Klubi 326” suitsuselt lavalt, ja imestan, et isegi sõnad olid mul veel meeles. Näib, et ega raamatki päris unustatud ole. Kogust laenatud eksemplar on üsna lillkapsas. Varem ma seda lugenud ei olnud, aga ettekujutus oli siiski olemas, et mingi propaganda värk vms. Nüüd lugedes selgus, et see on täitsa korralik ajastutruu pinev seiklusromaan. Kirjutatud 1926-1927, ümber töötatud 1937.a. Raamatu tegevus toimub peale Esimest maailmasõda. „Geniaalne teadlane” Pjotr Petrovitš Garin on Nõukogude Liidus avastanud hüperboloidi. See on midagi laseri sarnast, mida saab hakata kasutama nii keemia- kui ka mäetööstuses. Kuuldused uuest seadeldisest levivad läände. „Kord näitas Zoja Monrose Rollingile väljalõiget Tallinn...

LV 22. Eesti kirjaniku kriminull Monika Rahuoja-Vidman. Mõrtsuka jahil. Auratrükk. 2019. 144lk. Kui oma korterist leitakse noore naise surnukeha, asuvad juhtumiga tegelema uurijad Martin Küüts ja Robert Mets. Esimesed tulemused ei lase end kaua oodata. Peagi on arreteeritud ohvri eksmees, siis selgub, et too ei olegi süüdlane. Jah, aga lõpuks saadakse ikka õige kurjam ka kätte. Imelik raamat oli. See võiks olla kas või mõne „Kelgukoerte” osa stsenaarium, kui võrdlust otsida. Eks kindlasti on ka sellistel raamatutel oma sihtgrupp olemas, minul läheb veel aega, enne kui midagi sellelt autorilt uuesti lugeda võtan. Vabandust, fännid. Mis ma ikka oskan öelda, oli head ja oli halba. Tegelased jäid kuidagi üheplaaniliseks. Samas oli jälle perevägivalla teema, mis muutus ikka lausa rõvedaks. Nõrganärvilistele ei soovita. Olen ka ise selle vägivallavormiga kokku puutunud, sekkunud, tou ära saanud, nii et jah, midagi meeldivat see pole, kuid mis sest enam. Millest see raamat aga k...

LV 2. Fännid, andke tuld – skandinaavia krimi. Jo Nesbø. Muretu. Tõlkinud Maris Kuuda. Eesti Raamat. 2010. 408lk. Oslos juhtus midagi koledat, pangaröövel tulistas surnuks laekuri ja põgenes koos suure summa rahaga. Politseil pole ühtegi niidiotsa. Varsti leitakse oma korterist noore naise surnukeha. On neil midagi ühist? Esialgu näib, et ei ole. Tegutsema hakkab vaneminspektor Harry Hole, kes koos abilistega toob asjasse selgust. Mõrvar oli koguaeg läheduses, aga see selgub alles viimastel lehekülgedel, nagu ikka, oli kurjamit keeruline ära arvata. Asjasse olid segatud isegi mustlased. „Igas juhtumis on alati ruumi kõhklustele, ükskõik kui klaaritud see tundub olevat. Ja Harry oli sündinud kõhkleja. Aga ühel hetkel tuleb hakata uskuma, et elu omandaks kindlad piirjooned ja mõtte.” (lk353) Skandinaavia krimikirjanduse fännidele ei tohiks see autor võõras olla. Ühtlasi on tegemist sarjaga. On sündmusi, mis oleks justkui enne raamatut ära olnud, ja mõni liin jääb v...

 Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski.  Purpurpunaste pilvede maa. Tõlkinud R. Toming ja L. Hiebel. Eesti Riiklik Kirjastus. 1961. 280lk. Pärast seda, kui Veenuselt avastatakse väärismetallide olemasolu, tekib teadlastel suurem huvi selle kauge planeedi vastu. Mitmed varasemad ekspeditsioonid sinna on nurjunud, kuid nüüd, raamatu sündmuste alguseks on valminud uut tüüpi planetoplaan „Hius”, mis suudab meeskonna kohale toimetada. Ettevalmistamine lennuks Veenusele, lend ise ja missooni täitmine (pinnaseproovide võtmine, majakate paigaldamine järgmistele saabujatele, planeedilt lahkumine) on lühidalt öeldes see, millest raamat räägib. Lugeda oli huvitav, enne lõppu ikka pidama ei saanud. Selle sarja illustratsioonid kuuluvad sedapuhku H. Mittile, see andis ka mõju juurde. Ega neid vendasid asjata parimateks kirjanikeks omal alal peeta. Muidugi tekkis kurb meel ka, hukkusid ju kuuest meeskonna liikmest kaks – Spitsõn ning Jermakov. Ja keegi kalkutalane oli juba enne „Hi...

LV 34. Islandi kirjaniku raamat Islandi novell. Tõlkinud Arvo Alas ja Henrik Sepamaa. Eesti Raamat. 1979. 324lk. Usun küll, et kui kolm islandlast kuskil Reykjaviki hämaras pubis kohtuvad, siis nad kuulavad taustaks Björki ja räägivad kas jalgpallist või raamatutest. Juhtub keegi neljas seltskonnaga liituma, on lauas juba kirjanik. Mingit ametlikku statistikat mul siia kõrvale loomulikult tuua ei ole, kuid vähemalt näib nõnda, et kirjutajaid seal igatahes jagub. Olgu selle tõestuseks kas või seesinane õbluke novellikogu, mis vastupidist arvamust suudab kummuttada. Jätkates aga kättesaadava statistikaga, olgu mainitud, et sellest raamatust leiab 42 novelli 37 autorilt aastaist 1945-1970. Nagu ikka, hakkab mul nõukaaegse tõlkekirjanduse suhtes väike skepsise häirekell peas kumisema, et kas valik ei ole mitte kallutatud. Vene ajal pidi ju tõlkekirjandus käima läbi kadalipu, tektste tuli kooskõlastada kõrgemal pool, Glavlit ja mis nad kõik olid. Lugejatele sooviti näidata, et vaa...

LV 28. Vali üks raamat 2017. aasta parimate raamatute nimekirjast - Postimees Taavi Kangur. Sünk jää, otsatu põhi. Post Factum. 2017. 416lk. Lükkasin juba pikemat aega selle raamatu lugemist edasi, kuid nüüd, lugemata raamatute karmavõla vähendamise huvides, sai ta läbi loetud. 2017. a EKL romaanivõistlusel Postimehe eripreemiaga tunnustatud Taavi Kanguri "Sünk jää, otsatu põhi" on täitsa kobe kriminaalromaan. Mida krimkade sisust ikka ümberjutustada, toimuvad mõrvad, mis lõpuks lahendatakse ja pahalased saavad karistatud. Ainult... Jube oli. Ei olnud jahe, oli jäine, pane või käpikud lugedes kätte. Pidevalt oli külm ja jää ja lumi. Uurijad ajavad roimarit taga, nii et veri ninast väljas, peresuhted kannatavad, palka ei maksta, lausa kahju hakkas mentidest. Täitsa huvitav ülesehitus on romaanil, läbi kolme ajastu jõutakse lõpuks aastasse 2015. Ja need kohad, kuskil Soome lahes asuv Punaarmee piirivalvekordon. Et siis, lugegem romaani, ei soovi liiga palju siin ...