Alf Henrikson "Saatuse sõrmed"

LR 2015///40
Alf Henrikson
"Saatuse sõrmed"
80lk

Enamasti jagunevad ajaloolised tekstid ikka kaheks. Ühed on rohkem teaduslikud, kus
esineb faktiloetelu, teised sellised, millest kostub läbi fantaasia ka autori enda
häält.
Alf Henrikson (1905-1995) on otsustanud kirjutada aga hoopis nii, et olemas on küll
faktid, aastaarvud ja tegeleased, aga nimede vahel toimub rollivahetus. Ajalooareenil
sündinud sündmustesse sekkumine distantsilt juba ise lubab väikesi nihkeid, mida siis
Alf ei jäta kasutamata.
Tekstina võiks seda nimetada nii muinasjutuks täiskasvanuile kui ka manipuleerivaks
spekulatsiooniks. Või lühemalt öelda: ajaloolised vested.

Ühtekokku on 9 teksti kaante vahele saadud, millest enamus ka omavahel seotud. Alf ei
räägi neid sugugi üksi, vaid on appi kutsunud mütoloogilised tegelased. Alustades
Põhjala nornidest: Urdist, Verdandilist ja Skuldilist, kellega liitusid lõunamaa
moirad: Klothot, Lachesist ning Atropost (mineviku, oleviku ja tuleviku seadjad) ning
lõpetades muusadega: Kalliope, Kleio, Erato, Euterpe, Melpomene, Polyhymnia, Thaleia,
Therpsichore ja Uraniaga.

Saatusejumalanna Nemesis hakkab ühel päeval mõtlema, kas ta ikka on olnud piisavalt
õiglane, kas õnne ja õnnetuse summa on kõigile aina võrdselt jaotunud. Vastust
leidmata korraldab ta taevastes kõrgustes daamide vastuvõtu, kuhu siis tulevad kokku
kõik  kutsutud vaimolendid. Nii algabki ajaloo lõngakerade lahtiharutamine pasmadeks,
et läbi vaadata olnut, midagi muuta ja leida seoseid.

Kõige rohkem härib Alfi läbi ajaloo igasugune vallutamine. Nt Teise maailmasõja
eelõhtul laseb ta sakslastel hõlma all toimetada Los Alamosese kohale ja sinna heita
tuumapommi. Nii, heidutavalt toimides, sunnivad natsid teised riigid kapituleerima.
Euroopas puhkeb gripp, Stalin heidab hinge, kõik jääb justkui seisma - deus ex machina.

Muusad hakkavad vaidlema ja jõuavad järeldusele, et juutide vihkamine algas juba piibli-
tegelase (Eesavi) päevilt, fašism, natsionaalsotsialism ja Lenini nõukogude riik algasid
aga Esimese maailmasõja tõttu. Edasi, ära hoidmaks Sarajevo 1914-nda aasta sündmuste
tagajärgi, tuuakse sisse Otto von Bismarck (1815-1898). Temast antakse sootuks
vastupidine kujutlus. Alfi järgi moodustas Bismarck Põhjala Uniooni. Ühendas Taani,
Norra ja Rootsi, mis sest, et ta oli hoopis Saksamaa ühendaja.

Sõjavastasus kajab üsna palju vastu, eks öelnud juba Karllson: rahu, ainult rahu. Pärast
väiksemaid konflikte saabubki rahu Rootsimaale, aga alles siis, kui sekkuvad naised.
...,kui Mora talutütred, Rorosi norra piigad ja Stokholmi prouad olid rinnete vahele
 jooksnud ja öelnud, et nemad ei taha ilma isata või meesteta elada (lk29).
Kõige tsiviliseeritum oleks piirkonnad poolitada tõesti nii, nagu soovitab seda teha Alf:
Torukübarad peas, jagada sõbraliku käepigistusega Põhjala igaveseks. Kui see vaid nii
oleks.

Nagu igal mündil on kaks külge, nii ei saa muusad ühist kokkulepet ka Aleksander Suure
saatuses. Issose lahingus lastakse võita kuningas Dareiosel. Hellenism takerdub kuhugi
Türgi aladele, Olümposel elavad jumalad edasi, progress peatub. Vahel käib vallutustega
midagi positiivset ka kaasas, milles vaimolendid paraku üksmeelt ei leiagi.

Päris kõigisse sündmustesse Alf ei vaevu sekkuma. Puutumata jääb
Vercingetorix`i käekäik, kes juhtis gallialaste kaitset Julius Ceasari vastu. Roomlastel
lastakse võita, nagu nad võitsid, sest muidu ei oleks prantsuse keel kultuuriruumis see,
mis ta on täna. Puuduks Montaigne, Moliere, Balzac, jääks sündimata Dumas` musketärid,
mis on juba korvamatu kaotus.
Waterloo lahingut peab Alf aga liiga väikese tähtsusega relvastatud kokkupõrkeks, mille
käiku ei tasu meenutadagi.

Arusaadav, et veri on paksem kui vesi, seetõttu on Poltava (1709) lahingutulemusi muudetud.
Nüüd saavutas kuningas Karl XII  hiilgava võidu venelaste üle.
Lk 39 mainitakse koguni, et: Liivimaal, Eestis ja Karjalas räägib aadel ja kodanlus saksa
keelt. Lätlased, liivlased ja eestlased laulavad oma isamaalisi laule igaüks omas keeles.
Seda on küll hea kuulda.

Kõige suurema poolehoiu osaliseks on rootslaste kõrval saanud hiinlased. Autor on oma
arusaamades midagi üle võtnud idamaa tarkusest.
Alfi arvates on Piibli kümnest käsust just esimene, see, mis tekitab palju probleeme.
Eks teiste usundite jumalate mitte aktsepteerimine ulatub tänapäevagi, kahjuks.


Loomulikult mul ei ole inimkonna mõistusesse kuigi palju usku. Aga lääne inimesed 
oleksid võinud olla vähemalt nii nutikad nagu hiinalsed, kes, nii kaua kui võimalik
hoidusid Moosese õpetusest ega ole ususõdu pidanud enne, kui kristlusest inspireeritud
Taipingi mässu ajal. Hiina haritud inimesed on suutnud lugeda kõrvuti nii konfutsiaan-
likke, taoistlikke kui ka budistlikke tekste, ilma, et oleksid ilmtingimata ühele või
teisele poolele asunud (lk72).

Viimasel lehel toimub siiski ärkamine gripist, unest, kõik läheb nii, kui läks, ja saatuse-
jumalannad peavad hakkama järgnevate ajastutega tegelema.
Milles siis Alfiga nõustuda?  Eks ikka selles: Kõik inimesed teevad vahel lollusi,
ilma, et nad sellepärast üldiselt lollid oleksid. See kehtib nii väikeste inimeste 
kui ka selle ilma suurte kohta (lk19).





Kommentaarid

  1. Tere,
    väga tore ja ülevaatlik kokkuvõte väga lahedast raamatust.
    Kuulub nende väheste hulka, mida tahaks uuesti üle lugeda.

    VastaKustuta
  2. Tere. Kindlasti on see üks omanäolisemaid.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Lena Lilleste. Inimröövlid internetis.