Mööda netti

  Isaak Babel. Ratsaarmee. Odessa lood. Novellid. Maria. Eesti Raamat. 1977. 296 lk.   Vaevalt ma nüüd ise selle raamatuni jõudnud oleksin, aga et töökaaslane seda mulle lugeda pakkus, ei saanud ju ometi kätt välja sirutada öeldes: net! Inimene võib, asja ees, teist taga, viimati veel solvuda, teinekord loobub laenutamisest sootuks. Aga siis tulid teised lugemised vahele ja nii ta muudkui ootas ja ootas oma järge. Nüüd, pärast kahte kuud sai see läbi loetud.   Isaak Babeli (18994-1940) nimi oli mulle varem samahästi kui tundmatu. Pole ka ime, sest isegi šampoonipudel tõmbab rohkem tähelepanu kui seesinane kaanekujundus. Nii palju ma siiski ära arvasin, et autor on Odessa juut, ja seda ta oli ka. Arusaadavalt laskusin eelarvamuste libedale teele, arvasin kohtavat siin mõnd provintsi kaldapealsel jalutavat Daami koerakesega või vahvaid leitnant Šmidti poegi, neid muidugi ei esinenud.   Küll kohtas aga midagi hullemat, julmemat ja robustsemat. Babel kirjut...

  Herman Sergo. Randröövel. Eesti Raamat. 1988. 384 lk.      Algselt „Näkimadalate” neljanda osana kavandatud raamatust kasvas hiljem välja hoopis iseseisev ning tõsiseltvõetav ajalooline romaan. Esimese kolme mõõtu nii mahus kui ka mõjus enam saavutada küll ei õnnestunud, kuid seda enam kiidan heaks autori visadust materjali läbi töötamisel. „Randröövel” jätkab sündmuste käiku mõne aasta möödumisel sealt, kus see lõppes hiiurootslaste kurbloolise õiguse otsimisega. Getter on lahkunud teise ilma, Skalluse talu seisab tühjalt, aga samal ajal hakkab saarel laiutama peene nimega aadlik Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg. Kohalikud kutsusid teda lihtsalt Ungruks. Just tema lugu siin kaante vahel end paos hoiabki.  Küll tahaks kirjutada midagi head nii uhke nimega härra kohta, nt: et ta asutas mõne kooli või rajas sadama, aga kahjuks oli tegemist põlastusväärse tolgusega. Vähe sellest, et ta kiskus naabritega tüli ja tahtis saada kogu Hiiumaa valit...

  Herman Sergo.  Näkimadalad. Eesti Päevaleht.   2008. 778 lk. “ Dagö saare Reikebi rannast loode pool meres asuvad kivised karid, mida kutsutakse Näkimadalateks,” rääkis vanaonu. “Seal kaljude vahel sügavates hauakohtades elab vägev merevaim. Pimedatel tormiöödel tuleb ta veest välja, võtab suure musta koera kuju ning hirmutab siis madalatest möödasõitvate laevade meremehi oma haukumise ja ulgumisega. Tema hääl on nii kole, et meremehed lõpuks enam ei tea, kuhupoole koosi hoida, ja kihutavad oma alustega otse karidele. Raginal närib nüüd merekoer laevade põhjaplangud puruks ja harva juhtub, et mõni meremees sealt veel eluga pääseb. Laevade last aga kaob koos kõige muuga sügavasse näkineelu või langeb rannameeste saagiks .” (lk 706) Teada on, et eesti kirjanikke eriti laialt ei tunta. Nõnda jäävadki paljud raamatud enamasti riiulile tolmu koguma ja ruumi võtma, kuni ühel päeval seisab konteiner maja ees ning ootab oma saaki, lõuad pärani lahti, oh õudust! Pole midagi par...

  Herman Sergo. Kui ma alles noor veel olin. Eesti Raamat. 1980. 248 lk. Lapsepõlv on ikka see kõige parem periood, mis kaugemale jäädes aina ja aiva helgemalt meelde kipub tulema. Ja kui juba kord teha tagasivaateid ja ületähendusi, siis on muidugi oluline, mida võtta, mida jätta. Neid pudinaid, mida möödanikust haarata, mis ajaliselt jäävad sinna kuhugi 20. sajandi algusveeru Hiiumaale, Sergol juba jagub. Kokku on siin raamatus viis juttu, ilmselt ei ole ülearune seda kogumikku alapealkirjastada nii, nagu ütleb laulusõna - „Viis viimast”. Kui ajaliselt Sergo jutukogud ritta panna, et ülevaadet saada, on nimekiri selline:   Pinnavirvendus ja põhjalained: jutustusi ja olukirjeldusi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962. 248 lk. Lootsitoa jutud. Tallinn: Eesti Raamat, 1967. 244 lk. Kui ma alles noor veel olin: jutustused. Tallinn: Eesti Raamat, 1980. 245 lk. Need andmed on pärit äsjaalustanud veebilehelt ehk eesti kirjanike e-leksikonist  Estonian Writers . Leht on ...

 Herman Sergo. Kodusadam. Eesti Raamat. 1982. 128 lk. Öeldakse küll, et raamatust rääkides tuleb autori isik kõrvale jätta, keskenduda tema teosele, aga kui autor iseend raamatusse kirjutab, siis ei jää lugejale just palju valikuid. Arusaadavalt ma spekuleerin selle väitega, sest see, kui palju Sergo endast ja ennast siia raamatusse kirjutas, jääb ainult oletuse tasemele. Olgu selle autobiograafilisusega nüüd kuidas on, aga kindel on see, et „Kodusadamas” on Herman Sergo  pseudonüüm Olev Laugrand. Jutt on kaptenist, kelle pere- ja meremehe elu triivib karile rohkem kui kord. Algus oli raamatul paljulubav, hakkas juba tunduma, et see on isegi liiga ilus, et olla tõsi. Kodanliku korra ajal sõitis Olev tüürimehena Riia-Stokholmi liiniaurikul. Hülgesaarelt ehk Ruhnult pärit Marta-Magdalena sattumine peategelase kursile oli justkui asjade loomulik käik. Siis tulid pulmad, lapsed  (Anna-Liis ja Johan), ühesõnaga - perekond, midagi enamat oleks juba veider soovida. Paraku algas ...

  Herman Sergo. Põgenike laev. Eesti Raamat. 1966. 328 lk. Sedapuhku on autor võtnud südameasjaks kujutada randlase elu-olustikku õige keerulisel perioodil. Romaan algab lootusrikkal 1939. aasta kevadel, et lõppeda üsna lootusetult 1944. aasta septembris. Nõnda võib seda teost juba põhjendatult paigutuada nt (lähi)ajaloo riiulisse. Tõuke kirjutamiseks sai autor elust enesest. Kui Sergo tuli pärast viis aastat võõra nime all ja võõrsil viibimist tagasi kodukohta, leidis ta eest palju tühjaks jäänud talusid ja sööti jäänud põlde. Loomulikult pani selline trööstitu pilt autoril mõtte liikuma, et võiks sellest midagi kirjutada. Siit-sealt maad kuulanud, midagi juurde pannud, üht-teist maha tõmmanud, sai kirja seesinane jutt. Loo alguses saabub peategelane, Martin Priit, ajateenistusest koju Hiiumaale ja alustab puhtalt lehelt. Suuri väljavaateid tal ei ole, kuid plaanid on see eest suured. Ainult et vaesus, see pagana vaesus ei lase plaane ellu viia. Koos vanaisaga elades saab noormees...

  Herman Sergo. Viis aastat võõra nime all. Eesti Raamat. 1992. 160 lk. Teisest maailmasõjast on palju kirjutatud, tundub, et mõnele teemale aastad ei loe. Sõjatee tuli läbi käia ka Hiiumaal Käina vallas Jausa külas sündinud Herman Sergol. Meremehena sattus ta 1944. aasta augustis Kroonlinna, edasi tuli lühemat aega üle elada Leningradi blokaad, sealt viis tee teda juba kaugemale. Muidugi mõjutas Sergo käekäiku kohtumine Eesti NSV Ülemnõukogu saadiku Aadu Hindiga. Venemaa pakasest pääsemiseks liiguti lõuna osariikidesse, kus moodustati omamoodi kalurite artell. Eluolu Taškendis oli nagu Ilfi ning Petrovi aegses Odessas. Tagantjärgi võib see naermagi ajada, aga kui sind ikka varastatakse kaugel kodumaast puupaljaks, on asi naljast kaugel.  Imelik küll, aga Sergo otseselt rindele ei jõudnudki, kuigi ta üritas. Üks põhjus oli tervis, mis alt vedas. Läks nii, et rongiga järgmisse kogumispunkti sõites ta haigestus, ja kui kolmandal päeval meelemärkusele tulles ütles voodiserval ist...