Mööda netti

  Kristi Reisel. Tartu on minu linn. Katrini elus hakkasid asjad minema allamäge pärast auto kojamehe vahelt parkimistrahvi kviitungi leidmist. Loomulikult oli ta püha viha täis ja ei kavatsenud seda ära maksta, siis tuli veel töölt lahti laskmine, sõbrannaga tülli minek ja midagi veel. Nimelt, sattus trahviametnik elama tema naabriks, ja nagu sellest ka veel vähe oleks olnud, hakkas õhtul mingi kummaline vari Katrinit jälitama. See oli nüüd üks lahedamaid lugusid siin kogumikus. Linnafantaasia kohta oli see nüüd väga kohakeskne, sedapuhku siis Tartu linnas hargnev jutt. Kes seal linnas elab, leiab kindlasti rohkem tuttavaid kohti kui mina, kes ma vaid nimede järgi midagi ära tundsin (Toomemägi, Püssirohukelder). Põhimõtteliselt oli siin isegi mitu lugu, see mineviku põige teise liinina seletas tänapäevas toimuva kenasti lahti. Et kas oleks moraliseeriv, üleskutsuv oma trahvid ikka ära maktsa? Natuke kindlasti, vähemalt ei tasu jääda võlgu. Lugeda oli hea, lahe lugu, eks autoril ol...

  Mia Lisette Tamme. Must isand kõrvalkorterist. Varastes kahekümnendates Sophie langeb pärast töölt koondamist suurde masendusse, haletseb end, võtab vihaga viina ning tutvub oma naabriga, kelle olemasolust tal varem polnud aimugi. Uue naabri juures tuleb ilmsiks kummalisi asju, mida ratsionaalselt ei saa enam ära seletada, nt väike päkapikk, kes valmistab korteris kulda. Ühel päeval on see end Mustaks isandaks nimetav naaber silmitsi suure probleemiga, keegi röövib temalt olulise võtme, mille abil võib päästa valla maailmalõpu. Algab tagaajamine, et headus jääks võimule ja tasakaal kestma. Loo käigus suudab Sophie end uuesti leida, et elus edasi minna. Mul on kohe päris kahju, et ma ei ole suurem asi fantasy fänn, muidu võiks see lugu olla päris hea. Praegu on ta loetust üks kesisemaid, jääb arusaamatuks, kuidas ta üldse nii kõrgele kohale jõudis jutuvõistlusel. Noortekas ta ju on, aga no kuulge, natuke nagu klišeelik ei ole või? Lugejana isegi see ei häirinud mind, palju neid or...

  Siim Veskimees. Kes meist ei tahaks olla inimene. Tulevikku viidud loos tuleb julgestusfirma spetsialistidel lahendada mitme mõrvaga lahendamist ootav ülesanne. Kohe jutu alguses saab selgeks, et asjad ei ole nii lihtsad, kui pealtnäha võiks arvata. Aset leiavad jutuajamised, mida ametlikult ei registreerita ja juhtumisse on segatud keegi kõrgemalt.  Kui juba Veskimees kirjutab, siis alla teadusulmelise madina oleks siit naiivne oodata. Palju seal tegelaste juures inimest enam on, polegi vast oluline, kõik on juba mitmendal ringil küborgi kesta laaditud teadvused, aga mingi moraal siiski eksisteerib kõigele vaatamata. Sündmustik areneb küll Eestis, aga Asimovi mõju on tajutav, korra isegi mainitakse tema nime, ja siis veel iroonilised viited vanadele ulmejuttudel mujal tekstis. Mõneti andis loole vürtsi noorte naiste seksuaalne kujutamine, Liis Rodeni illustratsioon oli omal kohal, siis veel otsekõnes esinev ropendamine näis üsna loomulik. Anonüümselt juttu lugev žürii võis ...

  Pärast pikka karjääri saab professor teate töölt vabastamise kohta. Ähmi täis peaga tekib koduses miljöös segadus, raamatuid on nii palju, et need kukuvad riiulitelt alla, matavad töökaotanu ja viimane heidab hinge. Nagu võluväel ärkab professor uuesti elule, leiab end kuskilt teisest maailmast ning peab enda olemasolu hakkama tõestama, et mitte uuesti "surma saada". Timo Talvik kasutab siin sama või vähemalt sarnast maailma, mida kohtas lugeja tema romaanis "Sulid ja sulased" (Eesti Raamat, 2025). See on midagi keskaegset, kus on ikka kõrtsid, karused mehed, talupojad, samuti ei puudu haldjad, sisalikud ja ämblikud. Kuna kogu see kompott on esitatud arvutimängu simaltsioonina, siis võiks mänguritele jutt isegi rohkem huvi pakkuda kui mulle, kes ma neist asjust ei tea ööd ega mütsi. Lõpp jäi natuke justkui lahtiseks, võimalik, et läks kiireks asjaga, lugeja saab siit ise edasi mõelda a la, et kui nad surnud ei ole jne. Aga jah, see headuse paatos kumab siit päris ...

   Karri Tiigisoon. Zombi business ehk headus võidab. Tamur Pavelson siirdus Tartust Frankfurti, jätkas seal aastaid oma tööd arstina, kuni oli jõudmas murrangulise avastuseni meditsiini  vallas. Siis avastatakse aga kolleegil vähk ja ainus võimalus kaaslase elu päästmiseks on uue meetodi kasutamine. Operatsioon kulgeb plaanipäraselt, aga taastumine ei lähe just nii, nagu oodati. Viimast õlekõrt kasutades tuleb AI abi kasutada ning edasi selgub, et patsiendi pähe on võimalik laadida põhimõtteliselt uus identiteet. Ega selline avastus ei jää ka uusnatsidele märkamata, kes keeliatavad Tamuri halvale teele. Küsimus, kas inimolemust saab muuta operatsiooniga, ja mida ütleb selle kohta arstieetika... seda näitab tulevik, kuidas neile vastama hakatakse.  Eks siin natuke Frankensteini lugu tagurpidi esitleti, kuid mu meelest on täitsa kobe tükk, mis oma koha jutuvõistluse esikümnes on küll auga välja teeninud. Tõsi, pealkiri ei ole kõige paremini valitud, liiga palju ei tas...

  Seio Saks. Fuuga. Jutu minategelaseks on keegi ajakirjanikust noormees, kes kohtab kunagi tuleviku Tallinnas idamaist päritolu välismaalast. Iseenesesest pole selles ju midagi tavatut, lihtsalt harjumatu on, et too võõras viibib linnas ilma turvameestest saatjaskonnata. Välismaalane ei jää märkamata ka kohalikele patsaanidele, kes loodavad kerget teenistust saada. Alagb inimjaht, jõutakse tupiktänavasse, sealt edasi paralleelmaailma, kus füüsikareegleid saab juba vähe vabamalt painutada ja tagasiteed nagu polekski enam.  Tagantpoolt tulles oli see nüüd esimene SFi maiguline jutt. Eks ta natuke tundus orwellik ja Matrixi filmi meenutas samuti, aga pole hullu. Või oli siin hoopis varjatud kriitikat AI suunas, miks mitte, džinn on juba ammu pudelist välja lastud. Kui tehisaru hakkab arhitektiks, siis inimesed satuvad neis linnades segadusse, no, mine tea. Vanad head ussiaugud igatahes päästsid selle jutu igavuse mülkasse vajumast. Ja kes on mainit eesti ulmekirjanik Vootele Vai...

  Eeva Jeletsky. Kösteraat. Õudus ja fantasy näikse olevat peamised valdkonnad ulmes, millega on võimalik kirjutada eestimaist lugu. Folkoorist saab midagi laenata, siit-sealt juurde lisada, kokku segada ja nii see käib. Siin jutus on üks mahajäetud maja kuskil külas, seisab ja laguneb juba aastaid seal tulvil oma isepäist iseolemist ning keegi ei pööra talle enam suuremat tähelepanu. Külla kolinud Salmele ei jää see asi muidugi märkamata ning koosolekul saab asi üles võetud. Üks noormees hiilibki siis majja uurima, mis seal toimub, tuleb aga tagasi, näost ja juustest hall ega soovita kellelgi sinna minna. Edasi võtab asja uurida ajalooõpetaja, kes toob päevavalgele maja nukravõitu saatuse. Nõnda saabki köstri perekonnalugu lahti harutatud mitme nurga alt, sõna saavad nii elavad kui mitteelavad. See ajalooline taust oli isegi huvitavam, kui ulmeosa. Eestimaa eelmise sajandi algul, see oli üsna pöördeline periood. Ja omandireform 90ndatel, kellel siis on õigus oma maid ja maju tagas...

Looming - 12/2025 Ühe loo raamides on siin kirja pandud kahe naise üleelamised lähiminevikust. Anna meenutused algavad, kui ta elas Bakuus aastal 1993 ja Stella räägid sündmustest Tallinnas alates aastast 2010. Mõistagi on siin oma osa ajaloolistel sündmustel (Mägi-Karabahhi konflikt), mis jääb varjutama eriti Anna lugu. Olla armeenlanna ja elada Bakuus ei olnud tol ajal lihtne. Abikaasa keelud ning käsud kippusid ahistama, et mitte öelda tekitasid võigast hirmu. Ja ometi ei tekkinud soovi põgeneda, sest mees (Ašiq) oli ju aser. Sõjale jalgu jääda, ja mille nimel, kannatada süütu inimesena, seda 20. sajandi lõpul on rohkem kui jube. Teise liinina kulgev lugu on emakssaamisest, kui puudub lähedaste piisav toetus. Stella elab üle raske ning pika sünnituse, toob lapse ilmale, kõik on elus ja terved, aga ühel hetkel avastab, et on kuidagi üksi oma murega. Viiendalt korruselt lapsekäruga alla tulla võtab tugevamagi võhmale ning olude sunnil on mees ka pidevalt kuskil lennus. Psühhiaater ei ...

  Kaupo Sempelson. Raamatuvaras. Vast ei ole palju öelda selle lühipala kohta kunstmunijasjutt, kuid jah, ulme on tema kindlasti. Tom on möödunud elus üht-koma teist läbi ja üle elanud, kõige paremini tal just läinud pole. Oli see nüüd saatus või juhus, aga pikanäpumees temast välja kujunes. Ja siis, ohoo, saab ta ühel päeval tööpakkumise, tuua vanast tüjana seisvast mõisahäärberist ära oluline raamat nimega "Aerelis rogmata", kui mu neti tõlge ei peta, siis tähendab see ladina keeli Õhukillud, aga see selleks. Ühesõnaga, kümne tuhande kuldtukati eest on Tom müüdud mees ning asub tegudele, mis see vana raamat siis ära tuua ei ole. Plaan näikse sujuvat kui õlitatult, kuni saabuvad takistused, mis keeravad kõik pea peale ja Tom avastab, et mis rikkused kõik veel maailmas on olemas.  Selline noh jah jutuke, ega ta nüüd halb pole, pigem vist nooremale lugejale suunatud, aga hamba all ei karju ka keskeas küütleval raamatusõbral. Väga pretensioonikas iseesenest pole, pigem leebema ...