Veiko Belials. Ashinari kroonikad.


 

Veiko Belials. Ashinari kroonikad.

Varrak. 1997. 352 lk.


Ammu aega tagasi sai äärmiselt tänuväärse asjaga maha kirjastus Varrak, kui hakkas ilmuma fantaasiasari "F". Teiste tuntud välismaa nimede hulgas pääses trükki ka tollal veel vähetuntud Veiko Belials. Esimeseks proovikiviks sai üdini fantasy romaan "Ashinari kroonikad", mille kohta ei ole vast palju öelda, et see on see "mõõga ja mantliga" lugu. Kui veel natuke täpsustada, on siin kaante vahel isegi mitu lugu, mis toimuvad kuskil kaugel kuningriigis ja kunagi ennemuiste. Kuid meenutades loetut, tuleb tunnistada, et ega seal palju looduse imetlemiseks mahti anta.
"Mets tukkus, liigutades laisalt oksi. Päike helkis punakal koorel, muutes tüved poleeritud pronksist sammaste sarnaseks. Suured mustad sipelgad sibasid koorepragudest üles-alla, õhk oli täis vaigu- ja kanarbikulõhna ning kimalaste suminat.
Äkki mets võpatas. Kime sarvehääl sähvas noalöögina läbi vaikuse, rebestades selle ribadeks nagu pehkinud kanga." (lk 10)
Ja nii ta algab, raamatus on võitlusstseene, tagaajamist, põgenemist, pääsemist, sõprust, eestlalikult tagasihoidlikult seda va armastuse värki, isegi pulmad olid. Lühidalt: toimub võitlus hea ja kurja vahel, nagu sellele žanrile omane ja väljakujunenud on. Oleks ju patt salata, et Sõrmuste isand ei meenunud, aga siin oli jälle midagi natuke teistmoodi ka tehtud. Need lumedraakonid näituseks olid täitsa vahvad tegelased. Iseenesest üle keskmise lugemiselamus tekkis raamatu alguses ja lõpu kolmandikul. Alguses, et kõik oli uus ja huvitav ja äge, kahju muidugi oli, et nii palju häid mehi maha löödi, aga mis parata. Siis hakkas juba korduma see muster, aga kordamine on kirjanduses patt, nagu on öeldud, ning keskosa läks vähe venima. Aga viimane ots, kus Marten hakkas paraleelmaailmade vahel loksuma oli jälle ootamatu ja põnev. Oli tunda, et autor lükkas lausa mõnuga kõrgema käigu sisse ja surus lapatsi põhja. Peatükid olid lühikesed, tempo kiire, aga Belials ongi rohkem lühivormi meister. Mis ei tähenda, et see raamat oleks aia taha läinud, ei ole, kel vähegi huvi seiklusliku lugemisvara vastu, võib julgelt proovida.





Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas daamiga vallatle
Lisateave