Andres Oja. Tsepeliini triumf.
Andres Oja. Tsepeliini triumf.
Tänapäev. 2016. 304 lk.
Tuntud raadiohääl ja muusik on siia kaante vahele kogunud toreda kimbu mälestusi ja kroonikat sellest, mis toimus eesti muusikas 1970ndatel. Kuigi see dekaad algas üsna nukrates toonides, lagunes ansambel The Beatles ning lahkus Jimi Hendrix, oli bändide tegevus siinpool raudset eesriiet üsna aktiivne. Peatükke on raamatus 31 ja sama palju ansambleid saab vähemal-rohkemal määral leheruumi, olenes see ju sellest, mis neist maha jäi, millise jälje nad klutuurilukku jätsid. Mõni kollektiiv päädis vaid asjaosaliste mälestusega, et tehti küll, aga salve ei saanud midagi, ühtki linti pole ette näidata. Mõnel teisel on jälle plaadi jagu muusikat. Kuulsamad tegijad on muidugi Ruja, mis sai oma nime A. Ehinilt ja Magnetic Band eesotsas Gunnar Grapsiga. Mõlema bändi käekäigust ja liidritest on piisavalt kirjutatud mujalgi ja õnneks leidub materjali kuulamiseks ka veebiavarustes.
Üllatav oli skaala, et kui laia mõõdupuuga koostaja on teemat käsitlenud. Alapealkiri lubab küll, et "Eesti rock", aga siin on nimed nagu Fix, Kukerpillid, Apelsin. Rock? Nii ja naa, asi on maitses. Fixi nt ei ole ühegi stiili alla otseselt võimalik nihutada, kuid iga vähegi endast lugupidava melomaani riiulis on ta siiski oma koha auga välja teeninud. Ja Kukerpillid, mida autor väga soojalt kirjeldab, meenub mulle väikese vinüülplaadiga, mida sai lapsepõlves kuulatud ja kuulatud. Imekombel said kukrid käia 1975 aastal välisreisil. Nõukogude Liidu delegatsiooniga, kuhu kuulusid veel kosmonaudid ja tööeesrindlased, käidi ära Mehhikos.
Üle ega ümber ei saanud ajastu ahistavast kitsikusest, seda isegi muusika valdkonnas. Saada polnud midagi, läbi aeti kehvema otsa tehnikaga, kuid tahe teha oli suur ning loodi palju ilusat muusikat. Youtubes kuulates Virmaliste laule "Suvehääl" (Toivo Kurmet) ning "Naer" (Jaak Joala) pidin tunnistama, et vähemalt mind need küll üksõikseks ei jätnud. Samas tehti palju erinevat muusikat ja tase oli samuti erinev. Huvitav oli lugeda bändimeeste mälestusi, kus käidi, mida tehti jne. Kuldse Trio üht alguse otsa esinemist aastast 1978 meenutavad liikmed ise nii:
"Kontsert tehtud, pakuti kärakat veelgi, Mati (Murumaa) rüüpas taas vennalikult ka Jüri portsud. Asi päädis sündmustega, mille hulka kuulusid kolhoosi šefi Kalmer Tennosaare ahistamine, kolhoosi punalippudel bändžomängu imiteerimine, lipuvarraste põlvel purustamine, kohalikule vastu lõugu andmine, lõkkesse urineerimine, esimehe naise kabistamine ja kustumine. Hommikulgi oli Mati heas hoos. Jüri ja Mihkel tirisid ta autosse, mille aknast Mati karjus viisaka hüvastijätu asemel: "Tahan viina, löömingut ja esimehe naist!" Paremale ära, nagu öeldakse teatrikeeles. Ja ennäe imet! Kuldne Trio kutsuti aasta hiljem sama kolhoosi jaanipeole." (lk 148)
Kuid kooslus Palderjan, mille ridades musitseeris Tarmo Pihlap konstateerib otse vastupidist hoiakut:
"Kuna kolhoosipeod kiskusid pisut üheülbalisteks, tegi Palderjan meeleldi ka kohvik-klubisid. Kolhoosis teadagi oli pikk laud, mis ägab toidu- ja joogikoormate all. Rahvas on küll lõbus, aga ikka selline süldimaitse hakkab pikapeale ära tüütama. Kohvik-klubid, mis sel ajal just alguse said, olid intiimsema õhkkonnaga ja rahulikumad. Laudadel oli süldi, kartulisalati ja valge viina asemel kohv, küpsised ja konjak." (lk 180)
Tasub veel mainida, et täiesti omaette nähtus on muidugi Sven Grünberg, keda ei oskaks laval ettegi kujutada, kuid projektiga Mess astus TPI laval üles temagi. Nii et jah, oli põnev periood, kui 70ndad algas biitmuusikaga, tuli edasi proge-rock ja punkti paneb raamatule pullikunkbänd Propeller. Lausa ime, et võimude vastuseisust hoolimata, kultuuritšinovnikute kiuste suudeti üldse bändi teha, kuid eestlane juba on selline visa ja jonnakas, tema lihtsalt alla ei anna. Korduvalt mõtlesin, et mis veel siis oleks olnud, kui piirid oleks lahti olnud ja elatud vabas maailmas, millest muusikud unistasid, mine tea, kuhu siis oleks jõutud, kuid ka tehtu üle pole põhjust nuriseda.
Kommentaarid
Postita kommentaar