August Mälk. Õitsev meri.

 

August Mälk. Õitsev meri.

Eesti Raamat. 1983. (e.t. 1935). 224 lk.

Saarlaste elust eelmise sajandi hakul on avaldanud üdini realistliku koega romaani rannakirjanikuna tuntud August Mälk. Ühe koolmeistri sulest ei oleks seda muidugi osanud oodata, kuid üllatus, mida pakuti, osutus positiivseks. Nüüd, aastaid hiljem ja mandrilt vaadates-lugedes võinuks arvata, et mis need meretagused ikka, kõik nad seal ühe vitsaga löödud, aga päris nii ikka ei ole ühti. Leidub neilgi küll sisesaarlasi, küll rannaäärseid. Olen kuulnud sedagi, et keegi proua elanud Saaremaal enne 75 aastaseks, kui esimest korda merd nägi. Tõsi või legend, kes seda enam teab, aga nii räägiti.

Kuid "Õitsev meri" vaatleb läbi mitme aasta rannakülas elava perekond Turja käekäiku. Muidugi ollakse vaesed, mõistagi sõltub kõik merest, sest meri annab, meri võtab, nii see on ja teisiti ei saa. Perepoeg Hannes kasvab üles kitsastes oludes, kuid et ta nuriseks, seda ei ole. On temalgi suured unistused, saaks kord maailma meredele, millest on vanemad külamehed pajatanud, poisikesed kõrval kuulanud, vesistanud. Natuke meretuult saab Hannes nuusutada, sõita sisemerd ja käia kaugemalgi, aga pikemaks ajaks pole talle antud ära olla. Kuid Hannesest saab tubli ja korralik noormees, ei ta kuluta oma raha roppudele tüdruktele sadamas ega kuku pöördumatult pudelisse. Oma kodu, pere, paadiga mootor ja kollane maja, need on tema uued eesmärgid, mille poole kurss maha pannakse. Paraku pole neil antud esimeses voorus täitutuda, elus ei lähe kõik otse, tuleb ette torme ja karisid ka randlase elus.

Oli see nüüd taotluslik stiilivõte või ongi need saarlased sellised napisõnalised, ei oska öelda, aga vähesega olulise tabamine, see oli üks raamatut läbiv tehnika küll. Alguses oli sellega natuke keeruline suhestuda, kuid hiljem läks juba kergemini. Nt A. Jakobsoni "Vaeste-Patuste alevis" olid leheküljed lausa lookas dialoogi all, kuid siin polnud tegelastel kuigi pikka juttu.

"Ma tahtsin ammu küsida... Mul on ikka keelel olnud," alustas peremees, nagu oleksid nad olnud ühes sajad päevad.

"Tahtsin ikka küsida, kuidas sul see eluvärk seal kodus on? Talu või mis elamine õieti?..."

"Rannatare! Võrgud ja kalapaat - ega muud olegi!"

"Maad-olemist kitsalt?"

"Kartulimaa. Aga kivine kui keris! Koliseb, kui künnad!"

"Ja mis seesugust kündagi!"

"Kui paremat pole! Eks merd saab see-eest küntud... Iga sorti riistadega..."

"Mere asi on ikka mere asi," seletas asunik, nagu teaks mere asja põhjani. (lk 120)

Sellises, tihendatud teksti laadis kulgevadki siis Mälgul need kahekõned. Ja kui üks teine kirjanik kirjeldas kraavikaevamist labida maasselöömisest kohtuskäimiseni, siis saab selline tühine kõrvaltegevus siin enda alla võtta vaid vaevalt pool lehekülge, kui sedagi.

Kindlasti oli üks meeldejäävamaid tegelasi pereisa, kes suutis ka kõige raskemates katsumustes jääda elujaatavaks ning rõõmsameelseks. Vähe oli neid kordi, kui tal poleks olnud lastele ja kaaslastele mõnda elutarkust käepärast võtta.

"Ma juba seda ilmavärki pisut taipan, ja seda ma ütlen, pojad: ilus naine, raip, on see kõige kulukam asi maailmas." (lk 15)

Raske on siin midagi vastu vaielda, ja kas on selle 90 aastaga midagi muutunud... lubage kahelda.

Iseenesest on raamat kummastav, ei ole ju siin silmini häid ega kurguni halbu inimesi, kõigil on justkui omast kohast õigus olla ja elada oma äranägemise järgi. Autor on ise kogu aeg lugeja läheduses, aga ta ei sunni end peale, moraliseeri ega vingu. Kui ta milleski veenab, siis on see endaksjäämine, juurte juurest mittelahkumine, randlase uhkus. See on ka vabadus, millest Sergo sai anult ridade vahel kirjutada, aga siis oli juba teine aeg ja valitsus. Paraku kuulub Mälk nende autorite hulka, kelle juured väevõimuga kodumaast lahti rebiti ja kes pidi veetma teise poole elust paguluses. Saatuseiroonia.

Raamat on hea, õnnestunud ja auga ära teeninud viis kordustrükki. Viimasel leheküljel pühkisin silmanurgast pisara, hea, et kedagi nägemas polnud, muidu oleks häbi kogu suguvõsa ees. Mõni raamat kohe on selline, mida soovitada pole vaja, kes teab, see teab.

Arhiiv.err. (katkendit loeb Tõnu Mikiver)

Goodreads