Neil Gaiman. Suits ja peeglid.


 

Neil Gaiman. Suits ja peeglid.

Tlk Sash Uusjärv, Tatjana Peetersoo,
Triin Loide ja Eva Luts.
Fantaasia. 2021. 302 lk.
Siia jutukogusse on mahutatud 30 lühijuttu, mis on kirja pandud niivõrd-kuivõrd ulmevõtmes. Ega ma palju rohkem lisada ei soovi, sest lugemine ei edenenud kohe üldse, muud asjaolud trügisid vahele, milles ei ole raamatul üldse süüd, lihtsalt vale ajastus, aga läbi ma tema sain. Ulmegurmaan Mart Pechter on alles hiljuti kirjutanud sellest korraliku arvustuse, nii et ilma tähelepanuta ei ole Gaiman siiski jäänud.
Nagu jutukogudega ikka, leidus nii head kui vähemhead. Esimene asi oli see, et ma ei ole kahjuks varem Gaimanit üldse lugenud, puudus vähimgi eelteave, mõni loetud arvustus v.a., aga see pole see. Kuid juba esimene pilk kaanekujundusele tekitas ootuseid, et siit tuleb midagi... ma ei tea, teravat. Pilt meenutas pisut kunagist Baskerville`ide koera raamatut, mis oli vähemalt lapsepõlves lugedes kohati lausa jube. Siin jutukogus teravaid elamusi, unehäireid ega öösel-ei-julge-vetsu-minna tundmusi mina küll ei kogenud. See muidugi ei tähenda, et Gaiman kehvapoolne autor oleks, kaugel sellest, ta kirjutab ikka võrdlemisi hästi.
Nagu ma aru sain, olid need jutud kirjutatud siis, eelmise sajandi 80 ja 90ndatel, kui Gaiman alles kirjanikuna välja kujunes. Omapoolses eessõnas ta mainib ka nende sünnivalusid, mõni tuli raskemalt, võttis kauem aega, teine lihtsamalt, otse varrukast. "Mul oli kehv nädal. Tekst, mida oleksin pidanud kirjutama, lihtsalt ei tulnud, nii et põrnitsesin päevade kaupa tühja ekraani, kirjutasin aeg-ajalt mõne sõna nagu näiteks "see", jõllitasin siis seda tunni või nii, seejärel kustutasin sõna väga aeglaselt ja tähthaaval ning kirjutasin selle asemele "ja" või "aga". Ja siis panin dokumendi salvestamata kinni. Ed Kramer helistas ja meenutas, et võlgnen talle loo Püha Graali teemalisse kogumikku, mille toimetaja ta oli koos kõikjalviibiva Mary Greenbergiga. Kirjutasin selle nädalavahetusel valmis - jumalate kingitus, lihtsalt ja kergelt nagu nuusata. Järsku oli minust saanud hoopis teine kirjanik: ma naersin ohule näkku ja sülitasin kirjutamisbloki kingadele. Siis istusin ja jõllitasin jälle juhmilt nädala jagu tühja ekraani, sest jumalatel on naljasoon." (lk 22-23)
Paraku ei ole toimetuse kolleegium millegipärast kirjutanud autorit tutvustavat järelsõna, kus oleks kirjas Gaimani päritolu, elulugu ja kirjanduslikud saavutused, kas või lühidalt, nii et ma läksin ehku peale välja. Guugeldamata püüdsin mõistatada, kas ta on UK või USA kirjanik. Ja see mainitud jutt Pühast Graalist, siin nime all "Rüütellikkus", oli esimine vihje, mis andis mõista, et Gaiman on britt. Jutt ise on kellestki proua Whitakerist, kes leiab kaltsukast midagi karika sarnast, millele tuleb järgi keskaegne rüütel. Et nad seal õhtuti teed joovad, see ei üllatanud, aga mis asi oli makroon, seda ma ei teadnudki. Sõna "makroon" kõlab nagu ühe presidendi nimi, kuid Gaimanil oli see väike helepruun küpsis, mandel peal, mida nad külla minnes kaasa võtavad ja tee kõrvale söövad. See oli üks omapärane lugu, mida tasus lugeda. Gaimanit iseloomustades võib nentida, et maagia kasutamisele vaatamata, ei ole õnnelikud lõpud tema rida. Palju käiakse laenamas teistelt kirjanikelt, kes on ulmega rohkem kodus, tunneb neis muidugi enam ära, minu tuvastamine piirdus Lovecrafti loominuguga, nt Insmouthi nimeline linnake oli Gaimanil toodud Inglismaale. Ameerikaliku, hollywoodiliku asjaajamise kohta ei jäta autor oma nördimust avaldamata jutus "Kuldkalatiik ja teised jutud". Kuna enamus jutte on tellimuse peale kirjutatud, siis tuleb lugejal leppida ka sellega, et mõni lugu kaldub kergelt erootilisele lainele, aga karastunud lugejat ei tohiks selline valik rööpast välja lüüa.
Jah, täitsa tõsine läbilõige alguseotsa Gaimanist on saadaval. Ilmselt ei ole järjest lugemiseks just kõige sobivam, aga nii loo kaupa ja teinekord ülelugeda, sel juhul sobib küll.










Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jüri Tuulik. Vares.

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.