Edward P. Oppenheim. Õnnejahil.




LV 14. Raamat, mille tegevus toimub Inglismaal.

Edward P. Oppenheim. Õnnejahil. Tõlkinud Mart Laid. Kuldsulg. 1997. 160lk.

Jutt sellest, kuidas juhuslikult sülle kukkunud varandus muudab Martini nimelise noormehe elu lausa üleöö. Loomulikult ei tähenda rikkus ainult raha. Koos süllekukkunud 80 000 naelaga tuleb tal veel abielluda nägusa Lorettaga, aga sellest ei tule midagi välja, sest südant sundida ei saa. Loomulikult peab ta veel kõrvaldama pahad tegelased, kes saabuvad Londonisse „heade kavatsustega”. Kuid lõpuks, kui nn Gordioni sõlm on lahendatud, leiab Martin oma õnne ühe teise naise, Blanchi, käte vahelt.

Edward P. Oppenheim (1866-1946) on selline kirjanik, kelle nimele kuulub ainult üle 100 romaani. Esimese hooga võiks siin kahtlustada grafomaanlust, aga nii see siiski ei ole. Vähemalt see romaan paneb rõhku klassiteadlikkusele, vaene noormees satub kõrgseltskonda, kus tal tuleb kohaneda üleoleva aadelkonnaga.

Põnevust siin ikka oli, peatükki pooleli ei tihanud jätta, mis peamine, romaanil on hoog sees. Ootasin isegi rohkem seda „vana head Inglismaad”, kus ette ja küljele vabandati ning noogutati. Ehk siis midagi sellist, mida kohtas seriaalis „Tagasi Bridesheadi” algusosades, kuid sellist peenutsemist siit ei leidnud. Aasta 1914 esimese ilmasõjaga tõmbas paraku kriipsu peale sellele ajastule. Nii et „Õnnejahil”, milline mitmetähenduslik pealkiri juba, peaks ajaliselt jääma kuhugi kahe sõja vahele. Kuid inglaslikult teed joodi siingi, samuti andis tooni kuulumine kriketiklubisse. Lemmikkangelanna oli mulle Blanche, ah, milline naine, ta võis iga mehe ümber sõrme keerata, tõupuhas aristokraat.

Kuid raamatuna jääb sinna kuhugi kergema ajaviite lektüüri äärealale. Ei imestaks üldse, kui ta algvariandis oleks ilmunud mõne päevalehe joonealuse jutulisana. Kujutan ette, kuidas keegi härra võis seda lugeda jalg üle põlve, käes klaas viskit soodaveega, ja pärast klubis sõpradega bridži mängides arutada nt raamatu kandva idee üle.

„Teil on hea elu,” lausus Martin pooleldi naljatades, pooleldi tõsiselt. „Te olete sündinud selleks, et flirtida, tantsida, muusikat kuulata... Aga mina...” Loretta elavnes korrapealt:”Teie? Oo! Teie ees on tuhat võimalust... Inglise seadused on ju meeste poolt, eks ole? Kui mu flirt on teile mõjunud, siis miks te ei haaranud mind sülle, ei viska oma autosse ja ei põgene minuga maailma otsa?” Martin raputas pead. „See on moest läinud! Tänapäeva mees ei võta midagi ette ilma naise nõusolekuta.”
„Siis olid endised ajad romantilisemad,” ohkas Loretta. (lk 107)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Lena Lilleste. Inimröövlid internetis.