neljapäev, 9. mai 2019

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. Õilis isik.






Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. Õilis isik.
Vene keelest tõlkinid Sulev Hallik.
LR 28/29
1979. 64lk.

Süütu süüdlase komejant

Jutustus nepiaegse Venemaa väikelinna ametnike kahepalgelisusest.
Sedapuhku üks paras ülevõllitame Ilfi ja Petrovi sulest. Lugemine ei olnud kõige kergemate killast, need vene nimed on sellised, et anna kannatust, muidu kulges ladusalt. Arvan küll, et nimede osas on siin tõlkes midagi kaduma läinud, võib olla oleks rohkem kommentaare vajanud. Juba esimeses leheküljel manitsevad autorid ise ka, et:

"Ilmas pole ühtki nii jõledat sõna, et seda ei oleks perekonnanimeks pandud. Õnnelik on see inimene, kes on pärinud Baranovi nime. Mitte mingisugused vintsutused ei vaeva ka Baranovitši- ja Baranovski-nimelisi kodanikke. Palju hullem lugu on Baranskil. Selles nimes on juba mingit pilget tunda. Koolis on Baranski elu sandim kui pikal ja tugeval Baranovil, jalgpalluril Baranovskil ning klanitud margikogujal Baranovitšil. Ja päris sandisti elavad ilmas kodanikud Baranid, Barantšikud ja Baraškinid. (lk5)

Lugu ise on midagi sellist:
1928. a juhtus Pištšeslavi nimelise linna Kommunaalmajanduse Valitsuse heakorrastusosakonna registraatori, Jegor Karlovitš Filjuriniga, iseäralik sündmus – ta muutus nähtamatuks. Murest vaevatud ametnikuhakatis pöörab oma läbipaistvkas muutumisega elu linnas pea peale, ise sellest õieti arusaamatagi. Kolleegid ja ülemus Kommunaalmajanduse kontoris on nii hirmul, et hakkavad oma paturegistrit häbenema. Nähtamatu võib ju viibida kohal, kui kedagi taga räägitakse. Algab koondamislaine, et teha lõpp lokkavale onupojapoliitikale ja korruptsioonile; linna slkulptor pageb vanglasse, et kahetseda süüd ebaõnnestunud ratsaniku monumendi valmistamise eest jne. Kahe nädalaga muutub linnapale tundmatuseni. Selle puhastuse taustal tekkinud segadust kasutab ära raamatupidaja Jevsei Lvovitš Joannopolski, kel õnnestub ametiredelil tõusta osakonna juhataja ametikohale. Arusaadavalt ei kaota rivaalid kainet pead. Asjade käiku sekkub Pjotr Kallistratovitš Ivanopolski, endine Pištšeslavi Kaubamaja pesueht asjadevalitseja, tuntud avantürist ja petis, kelles võib ära tunda Ostap Benderile tuttavaid jooni. Algab "õiguse" jalule seadmine, kuid Nähtamatu ehk peategelase maine kahjustamiseks fabritseeritud kohtuotsus lõppeb paraku fiaskoga. Filjurin muutub taas nähtavaks, petised taanduvad areenilt ja õigus, eeldades, et midagi sellist sai eksisteerida nõukaja tingimistuses, pääseb võidule. 

Imestama paneb, et see jutustus valmis vaid kuue päevaga, mahtudes „12 tooli” ja „Kuldvasika” vahele. 
Muidugi ei oleks kirjanikud need, kes nad on, kui ei kasutataks kinnistuvaid tsitaate:
"Äärmusliku vooruse tont hulkus mööda linna ringi ja kutsus esile kõige hämmastavamaid sündmusi. (lk37)
Sellest tuleb vastavad organisatsioonilised järeldused teha!” lausus Filjurin vaimustusega. „Mis järeldused?” 
 „Tina panna.” 
 „Seda jõuab alati teha. Laske mul enne patent kätte saada.” 
 „Leiutaja peab välja käristama,” ütles Filjurin veendunult. (lk7)

Kuna suurem aur läheb kitsaskohtade väljanaermisele, siis on ka tegelased sellele vastavalt „valitud kaader”. Keegi ei ole täiuslik. Kõigil on mingi oma kiiks, mis alati ei ole üleliia positiivne. Naerda sai, üllatusin samuti. Loomulikult lasti käiku grotesk, mis tuli asjade käigule ainult kasuks. Seda võib pidada välja kujunenud käekirjaga (aja)kirjanikepaari tögavaks irooniaks ametnike aadressil, mida ta kõhklemata on.


Ja pealegi, et keegi võib kuskil pidevalt jälgida olukorda, mõjutada kaudselt asjade käiku, mh, kas selline tendents ei ole internetiajastul taas esile kerkimas?




Õhtuleht


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar