Urmas Vadi. Neverland.
Urmas Vadi. Neverland.
Kolm Tarka.
2017. 352lk.
Elamine argipäeva kiuste
Lahkuminev paar, endine näitlejanna, kaitseliitlane, mis neid seob?
Neverland (Eikunagimaa) ehk unistustemaa või siis täitumatud lootused,
need vast ongi esimesed märksõnad, mis peale lugemist pähe turgatavad.
Eks neljast peategelasest kolme seovad muidugi veel ka (lähi)suhted.
Margo ja Elina on paar, Leena Margo ema, Roman Margo poolõe mees.
Kõik see ei selgu loomulikult esimese kümne lehekülje jooksul, kogu
võrgustik, kõik soesed hargnevad ajas ja ruumis oma loogilist rada pidi,
nagu romaanile iseloomulik on. Aga loogiline kulgemine ei ole mõistagi
tavapärane. Muserdavat realismi rikastatakse sumbe maagilisusega.
Endist näitlejat, Leenat, jääb kummitama Aljona Ivanovna rollislepp
Dostojevski "Kuritööst ja karistusest", Margo kohtab unenäos oma
isaga, kaitseliitlane Roman leiab tuge rääkivast mägrast.
Aga ikkagi, kõigil läheb kuidagi viltu. Samas tuleb tõdeda, pole ju mõtet
kirjutada raamatut, kus kõik on hästi.
Margo ja Elina lähevad lahku, Leena muutub dementseks, lahkub teatrist,
Roman ei suuda alustada suhet oma lapse emaga. Ah, kui lohutult kurb on
ikka see elu, aga no mis parata. Eks lugemise poolelijätmist
takistas hea keelekasutus, värvikad tegelased, huumorikas iroonia, ülevindi
keeramised, ootus, mis saab edasi. Ei teagi, kas Vadi kirjutas romaani või
kirjutas romaan Vadi, kõik oli kuidagi... veenev.
Lõpetuseks üks väike tsitaat kaitseliitlase sisekõnest, mis iseloomustab üsna
ladusalt nii üht peategelast kui ka välispoliitikat aastal 2014.
"Me ei tea, mis tulevik toob. Mis saab Sigridiga ja mis saab Eesti julgeolekust?
Kas ta saab oma lapsele lubada, et Eesti Vabariik aasta pärast veel eksisteerib?
Ei olnud mingisugust garantiid, Venemaa näitab võimu, sõjamasin on läinud
liikvele. Roman tundis, et niisama istuda ja seda pealt vaadata enam ei saa!
Krimm on läinud, Ukraina sõjavägi lihtsalt vahtis pealt, kogu Euroopa, kogu
maailm vaatas pealt, kuidas ühest riigist sõidetakse üle." (lk36-37)
Sõda kui metafoori võib siin isegi laiendada, et kui rindejoon kulgeb lähedaste
inimeste vahelt, siis on aeg vaadata peelgisse.
Sirp (intervjuu)
Looming
Keel ja Kirjandus
Müürileht
Värske Rõhk
ERR
ERR (kommentaar)
Postimees
Kuulutaja
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogi
Blogistaja
Mannilugemisblogi
Loemeraamatuid
Lugemissoovitus
Maemaailm
Helenikirjanurk
Madlike
Kirjanduslikpaevaraamat
Raamatutega
need vast ongi esimesed märksõnad, mis peale lugemist pähe turgatavad.
Eks neljast peategelasest kolme seovad muidugi veel ka (lähi)suhted.
Margo ja Elina on paar, Leena Margo ema, Roman Margo poolõe mees.
Kõik see ei selgu loomulikult esimese kümne lehekülje jooksul, kogu
võrgustik, kõik soesed hargnevad ajas ja ruumis oma loogilist rada pidi,
nagu romaanile iseloomulik on. Aga loogiline kulgemine ei ole mõistagi
tavapärane. Muserdavat realismi rikastatakse sumbe maagilisusega.
Endist näitlejat, Leenat, jääb kummitama Aljona Ivanovna rollislepp
Dostojevski "Kuritööst ja karistusest", Margo kohtab unenäos oma
isaga, kaitseliitlane Roman leiab tuge rääkivast mägrast.
Aga ikkagi, kõigil läheb kuidagi viltu. Samas tuleb tõdeda, pole ju mõtet
kirjutada raamatut, kus kõik on hästi.
Margo ja Elina lähevad lahku, Leena muutub dementseks, lahkub teatrist,
Roman ei suuda alustada suhet oma lapse emaga. Ah, kui lohutult kurb on
ikka see elu, aga no mis parata. Eks lugemise poolelijätmist
takistas hea keelekasutus, värvikad tegelased, huumorikas iroonia, ülevindi
keeramised, ootus, mis saab edasi. Ei teagi, kas Vadi kirjutas romaani või
kirjutas romaan Vadi, kõik oli kuidagi... veenev.
Lõpetuseks üks väike tsitaat kaitseliitlase sisekõnest, mis iseloomustab üsna
ladusalt nii üht peategelast kui ka välispoliitikat aastal 2014.
"Me ei tea, mis tulevik toob. Mis saab Sigridiga ja mis saab Eesti julgeolekust?
Kas ta saab oma lapsele lubada, et Eesti Vabariik aasta pärast veel eksisteerib?
Ei olnud mingisugust garantiid, Venemaa näitab võimu, sõjamasin on läinud
liikvele. Roman tundis, et niisama istuda ja seda pealt vaadata enam ei saa!
Krimm on läinud, Ukraina sõjavägi lihtsalt vahtis pealt, kogu Euroopa, kogu
maailm vaatas pealt, kuidas ühest riigist sõidetakse üle." (lk36-37)
Sõda kui metafoori võib siin isegi laiendada, et kui rindejoon kulgeb lähedaste
inimeste vahelt, siis on aeg vaadata peelgisse.
Sirp (intervjuu)
Looming
Keel ja Kirjandus
Müürileht
Värske Rõhk
ERR
ERR (kommentaar)
Postimees
Kuulutaja
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogi
Blogistaja
Mannilugemisblogi
Loemeraamatuid
Lugemissoovitus
Maemaailm
Helenikirjanurk
Madlike
Kirjanduslikpaevaraamat
Raamatutega
Kommentaarid
Postita kommentaar