Raimond Kaugver. Kolm romaani.
Eesti Raamat.
1979. 696lk.
ENSV kui sulatusahi
Äraütlemata kena komme on avaldada mitu raamatut koos ühtede kaante vahel.
Pole vaja eelmisele otsida järgmist ega midagi. Sedasi lugedes tekib omamoodi
lugemisvoog. Niisiis: kokkuköidetud on kolm romaani: "Seitsmendas läänes",
"Nelikümmend küünalt" ja "Jumalat ei ole kodus". Kõik nad on erinevad, kõik
nad on loetavad. Ühine on ehk ainult kontekst - absurdne nõukaaeg.
Esimene raamat on põhimõtteliselt järg varemilmunud trammitrustiromaanidele
("Keskpäevavalgus" ja "Igapäevane leib"). Pärast instituudi lõpetamist satub
Käsper Ramm Kirde-Eesti kaevandusse, kus peab hakkama juhtima katsejaoskonda.
Ega see lihtne ei saa olema. Ikka on kollektiivis hõõrumisi, käegalöömist ja
muid pahesid.
Kuid lõpuks õnnestub kõige tähtsam, mis toona vaja oli, nimelt: täidetakse plaan.
Zola "Söekaevurid" see just ei ole, aga eks on muutunud ka ajastu.
Teine raamat on juba tükk maad isiklikum. Kirjutatud päevikuna ehk minavormis,
kus protagonistiks on Villem Alavain. Neljakümnendal sünnipäeval istub peategelane,
pärast külaliste ärasaatmist, laua taga ja hakkab oma elu meenutama. Iga aasta
jaoks on sümboolselt üks küünal. Aastad, mis siis mööda libisevad jäävad vahemikku
1923-1963. Sinna kuuluvad: lapsepõlv esimeses vabariigis, maailma avastamine, niipalu,
kui see võimalik oli, sõda, nn Soome poisiks olemine, Siberis vangilaagris viibimine,
rehabiliteerumine ning uue elu alustamine ENS-s. Jah, paljuski on see põlvkonnaromaan.
Kolmas raamat on nii isiklik kui ka ebaisikuline. Sander Tümmeleht on kirjanik, kellel
on kõik olemas - tuntus, sõbrad, raha ja naised. Väheke oli selles ka müüdimurdmist.
Kirjanik ei ole keegi, kes istub oma elevandiluusttornis ja stoilise rahuga kirjutab
raamatuid. Võib-olla kunagi on see nii olnud või on ka praegu, kuid jäägu see saladuseks.
Igatahes Sander võtab teistega suhtlemisest aktiivselt osa, aga pahatihti lõpeb
see teguviis joomingutega laadis: kurat-teab-kus-ja-kellega. Nõnda on paratamatu, et
kirjanik toimetatakse Paldiski maanteele alkoholiravile. Haiglas viibides, vähem teistega
kontakteerudes, rohkem möödanikku meenutades tema päevad kulgevad, kuni saab jälle
vabadusse. Kas ka paranenuna, loodetavasti.
Tuleb nõustuda Kaugveri enda definitsiooniga, et ta on probleemikirjanik.
"Seitsmendas..." on siiski veel pisut naiiv-ideaalis kinni. Nii pidi kirjutama, et
avaldatud saada, aeg oli lihtsalt selline, tsensuur hingas kuklasse. Tugipuu, millele
toetub Käsper on veel kommunism, mis on taustal täitsa olemas, kuigi rõhk on
tööviljakuse saavutamisel.
Ja kolhoosiromaani ei olnud samuti mõtet kirjutada, seda tegi Heino Kiik oma "Tondiöömajaga".
"Jumalat..." on, vähemalt tundub, et on nagu alkoholismivastane teos. Miks üldse tekib,
millest saab alguse joomarlus, see jääbki vastuseta. Läbi kirjapandud stseenida võib
see olla kui hoiatus: ärge jooge, seltsimehed, kaaskannatajad. Mingi nimetu tusk ja
tülpimus on kogu aeg õhus, harva, kui Sander on endaga rahul. Seda ei ole küll välja
öeldud, aga kas ei või see olla sama nõukaaeg, mis rusus, raudne eesriie jne.
Oleks Kaugver Soomest edasi Rootsi põgenenud, nagu tegi seda nimekaim Raimond Kolk,
oleks kõik olnud teisiti, vähemalt talle endale.
Niisiis ei jäänud muud üle kui alistuda paratamatusele. Mis sa teed, kui saatus viskab kord
siia, kord sinna, kui puudub pidetus. Nii ütlebki "Neljakümnes..." isa pojale:
"Vaata, meie olukord on väga keerukas. Meie oleme pisike rahvas, meist endast ei olene
absoluutselt midagi. Me oleme nii pisikesed, et me isegi omaenda elu ja olemist ise
määrata ei saa, aina tuleb keegi suurem ja sunnib meid tegema seda, mida tema tahab
ja mis temale kasulik on." (lk344)
Ekspress.delfi.
Trakyllmaprokrastineerinj2lle
Kommentaarid
Postita kommentaar