Vello Lattik. Lend Kanaari saartele.

Pea ees tundmatusse

Vello Lattik. Lend Kanaari saartele.
Tartu, 1990.
Vello Lattiku kulu
ja Tartu Trükikoja kirjadega.
108 lk.

Kujutlus 90-ndate alguse Eestist kolkapatriotismi pilguga. Loomulikult
on see pilk rahutu, iseenesestki mõista on see olukorraga leppimatu.
Ilmakorra vahetumine kui epohh on muutus, mis ei lange osaks just igale
kirjanikule. V. Lattikul oli see õnn või siis õnnetus seda omal nahal
üle elada. Arusaadav, et sellist võimalust ei saanud jätta kasutamata,
nii ta siis ajastu vibratsioonid jutustuseks formeeriski, õgvendades ajalugu,
unustamata liialdusi, loobumata oma põhikutsumusest - ajakirjaniku hoiakust.

Theodor Kopvillem on eriliste võimetega mees. Ta suudab ennustada kaaslastele
tulevikku, näha ette nende surma. Ühel ööl näeb Theodor unes enda hauda koos
daatumitega ja saab aru, et lõpp on lähedal, kuid see lõpp on vägivaldne.
Hauakivi teatab, et "Hukkus traagiliselt". Hirmust paratamatuse ees ehitab ta endale
punkri, kus saata mööda ohtlik periood, et siis jälle rahulikult edasi elada.
Kõik läheb kui õlitatult, kuni ühel päeval tuleb talle seltsiliseks endine partorg Jüri.
Dialoogidele punkrikaaslasega, monoloogile iseendaga ning raadio kuulamisele, teisisõnu
uue Eesti korra kirumisele kogu aur kulubki.

Ka mina olen poolt. Vabaduse poolt ja omariikluse poolt ja isemõtlemise poolt. Moskva
diktaadi alt pääsemise poolt ja vene migratsiooni lõpetamise poolt. Ma pole ju hull.
Ma olen ka vastu. Mitmed on vastu, mitte ainult Jüri. Ma olen turistide vastu, Eestimaa
tükikaupa mahaparseldamise vastu. Sellest kõigest võib vabalt rääkida.
Peale selle ma veel kahtlen. Kahtlen, kas rikaste ja vaeste teke, omanike ja käsualuste
teke selle klassikalisel kujul ikka on möödapääsmatu? Kas võimalused on ikka võrdsed või
nopivad need sahkerdajad, kes alati kärmesti pinnale ujuvad, veidi aeglasemate eest
ladvaõunad ära? Kas töötu ikka on saamatu või loru? Ehk võtab tal reevahetus lihtsalt
rohkem aega?
"Miks meie peaksime neid joodikuid ja  narkomaane oma maksudest toitma? Toitku end ise,
Vasalemmas ja Rummus on nüüd ruumi küll!" Sellised üleskutsed raadios ajavad hirmu peale.
(lk 59-60)

90-ndad oli karm aeg, ja Lattiku nägemus ei ole just ka kuigi helge. Tema kirjutas
seda kõike alles tuleviku vaadates, mis lubas üksjagu mänguruumi. Praegu tunduvad need
hirmud natuke kohatud isegi. Aga hirmul on suured silmad. Võib-olla uus pagulaste laine
toob jälle kirjandusse ahelvõnkeid.

Raamat näeb ise üsna kehvake välja, koltunud kaanepilt jätab päris kahvatu mulje.
Nagu sisekaanelt selgub, pidi Lattik ise veel peale maksma, et see üldse ilmuda saaks.
Kõige traagilisem sündmus, mis aastal 1992 juhtus, mida minagi mäletan, langes osaks Vene
rublale, mille asendas Eesti kroon.
No ja traagiliseks võib pidada ka tõika, et selle dekaadiga loovutas kirjandus oma positsiooni
rahva hulgas, mida ta vist enam kunagi ei saavuta, või mine tea.

loterii