Michel Houellebecq. Maailma vastu, elu vastu.






Houellebecqi debüüt


Michel Houellebecq. Maailma vastu, elu vastu.
LR 38-39
Tõlkinud Heli Allik.
Toimetanud Triinu Tamm.
2016. 88lk.

Essee Howard Phillips Lovecrafti (1890-1937) elust ja loomingust. Tuleb tunnistada, et ma ei ole just
õudus- ega ulmekirjanduse andunud austaja, mistõttu see kirjanikunimi ülemäära
palju mulle ei öelnud. Raamatu lõpus on ära toodud loend tema eesti keeles ilmunud tekstidest.
Endalegi üllatuseks avastasin, et kunagi ilmunud ajakirjas Mardus avaldati üks jutt, mida olen
juhtunud isegi lugema, veel kummastavam, et mäletan seda pealkirja järgi. Oli jah, judinaid
tekitav, vähemalt tookord, ilmselt praegu loeks kuidagi teistmoodi. Kes Lovecrafti üldse pole
lugenud, nendele on LRi raamat hea sissejuhatus tutvumiseks selle suure kirjanikuga.

Et luua tekstis oma universiumeid, selleks tuleb millestki loobuda. Nii ongi reaalsus see, mis kõrvale
heidetakse. Ei saa just öelda, et Lovecraft kuidagi positiivne võiks olla. Nn päris elu tal
muidugi oli, kuid aeg ja olud väga hõlptulu ega edu ei võmaldunud, mistap oli kirjandus tema
pärisosa, kui nii võib öelda. Kui nüüd kõike sõna-sõnalt võtta, siis ta ise end end üldse
kirjanikuks ei pidanud, tema jaoks oli kirjutamine justkui meeldiv ajaviide.

"Lovecraft teab, et tal ei ole selle maailmaga midagi ühist. Ja talle jääb alati kaotaja roll.
Nii teoorias kui praktikas. Ta kaotas oma lapsepõlve; ta kaotas ka usu. Maailm tekitab temas
vastikust ja ta ei näe mingit põhjust oletada, et asjad võiksid teistsugused paista, kui neid
vaadata `teise pilguga`. Religioonid on tema silmis "suhkrused illusioonid", mille teadmiste
areng on kasutuks muutnud. Harvadel hea tuju hetkedel räägib ta religiooni "nõiutud ringist";
igatahes tunneb ta end sellest ringist välja jäetuna." (lk13)

Reaktor

trakyllmaprokrastineerinj2lle

tildaword

Loterii (Kolm)

Loterii (Senbudism)

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas da...
Lisateave