Mööda möödunut
Algas, oli ja läbi ta sai - 2016. Kõik. Oli halba, oli head, nagu ikka.
Tramp, Brexit, Ratas, pagulaskriis, valitsusevahetus, uhh. Eks need
mõjud annavad hiljem tunda, kes teab, mis need veel kaasa võivad tuua.
Kuidas sellele kõigele reageerib kirjandus?
Küll ta jõuab läbi seedida toimunu. Ja ega luule kui kiirreageerimisüksus
ei lase ju ometi muudatusi niisama mööda. Saab näha.
Aasta lõpus või alguses tehakse ikka kokkuvõtteid, kes, mida, kui
palju jne luges. Algatatakse küsitlusi, et edetabeleid koostada.
Apollo lehel.
Raamatuid ilmub liiga palju, mistap mingit ülevaadet ei suuda isegi selleks
volitatud tegelased anda, saati siis üks isehakanud blogija. Aasta alguses ikka
lugesin LR-i sarja, kuid siis tuli jälle luule lugemisest vasikavaimustus, nii
et järg läks käest. Üldse käivad mul asjad kuidagi laineliselt. Peaksin ütlema,
milline oli mu lemmik 2016 loetud raamat, aga ei ütle. Kuna sai veedetud
palju aega arvuti taga, teiste tekste lugedes, siis kolmest kategooriast
(lüürika, proosa ja draama) kahele leian vaste internetist.
Luule avastus internetist pärineb Marii
Luuletused kirjutatud 2013-2016.
Blogi, pärast mille lugemist võib tõesti öelda, et armastus on
olemas, on küll, ka 21. sajandil, öeldagu mis tahes.
Tore on näha, et üks gümnasist vaevub vaeva nägema, kiitus.
Üks esimesi Marii kirjutet luuletis. Nagu luulega ikka, korraga
liiga palju ei tasu lugeda, tekitab sõltuvust.
September 8, 2013
hääletult vajudes kõrgusse
tõustes fööniksina sügaviku tippu
sisenedes ookeani põhjatusse valusse
tõstan allaandjalikult valge lipu
sa võid tulla ja minna ning olla kuis tahad
ning lõputut piina mul teha,
kuid tea, et universumi lõputus lõpuks
vaid tapab su enese keha.
Proosaga juhtus nii, et loo "Kaspar"
avastasin Poogen.ee lehelt. Üks lugeja
jaoks kõige mittesõbralikumaid lugemisi oli see, vähemalt alguses. Põhimõtteliselt
avaldati raamat jutustuste kaupa, iga päev üks osa (kokku 30). Asi oleks olnud tunduvalt lihtsam,
kui ma oleks teadnud, mis eelnes sellele tekstile. Eve Laur ehk autor oli 2010 osalenud
romaanivõistlusel. Seal oli tema teos "Aloise" ära märgitud. Kirjastus Tänapäev avaldas selle
raamatuna 2011. Aastatel 2011-2015 kirjutas Eve "Aloisele" järje ja avaldas käsikirja Poognas
eelmisel aastal. Pean tunnistama, et ei ole sugugi hea hakata lugema raamatut teisest osast.
Eelistan ikka algusest peale minekut. Nii saigi loetud "Aloise" tagant järgi ja siis alles
"Kaspar".
Täitsa lahe lugemine iseenesest. Hoogne ajalooline jutt. Eve on ise tõlkija, sestap oli tema
keeletunnetus ka pisut erinev sellest, mida kohtab muidu internetis.
Rohkem on võimalik teada saada tema kodukalt.
Draama suhtes jään vastuse võlgu. Internetis üks teks oli, aga selle autor kõrvaldas, nii et
millelegi vihjata ei ole. Ise ma eriti teatris ei käi. Siin ei ole ka enam oma truppi. Kunagi
Randlane oli Haapsalus, aga see on juba ammu hingusel.
Hannes Võrno käis oma monotükiga siin gastrollimas. See oli selline dokumentalistika vms. Üks asi, mis ta rääkis
jäi meelde küll. Ta mainis, et tal on sõbrad, kellel on fb-s konto, no, kellel siis ei ole.
Tema sõbral oli juhtunud nii, et koer suri ära. Sellise teate peale tuli mitusada kommentaari
a la - küll on kahju, tunnen kaasa ja nii edasi. Hiljem oli vaja sellel samal sõbral kodus üks töö ette
võtta. Puid teha: lõhkuda, riita laduda, et talveks valmistuda. Siis ta kutsus neid lemmikloomale
kaasaelanud kommenteerijaid endale appi - tulge aidake töö ära teha. Juhtus paraku nii, et keegi ei
tulnud. Küll olid erinevad vabandused keeldumiseks, kellel oli ämma sünnipäev, kellel vaja firmaüritusele minna,
kuid mingit pontu neist fb sõpradest paraku ei olnud. Vot sulle sõbrad.
Ega ma ise ka ei oska nendesse päris võõrastesse kuidagi suhtuda, kes seal fb-s käivad. Alles eelmisel
nädalal soovis üks mees sõbraks saada, ise oli Indiast pärit välismaalane. No jah, ei oska nagu midagi öelda
selliste tegelaste kohta.
Vähemalt minu jaoks tundub see facebook olevat üks kiireloomuline mägijõgi. Rohkem nagu emotsioonide ja ikoonide
jagamise paik. Muidugi vajalikku infot leiab sealt ka. Pikemad lugemised on siiski blogides. Ühel hetkel,
kui avastasin jälle ühe blogi ja sealt edasi järgmise blogi, siis tekkis mul väike motivatsioonikriis.
Nii palju kirjutajaid on, nii hästi teevad nad seda, mida teevad, mille pärast peaksin üldse klahve klõbistama.
Hiljem sain aru küll, et pole vaja kellegi moodi hirmsasti olla. Ajada oma asja nii, nagu parasjagu soov on,
tundubki olevat üsna talutav.
Kui räägitakse, et raamatuid ei loeta, siis blogid tõestavad midagi vastupidist igatahes. See on lihtsalt
meeletu kogus blogisid, kus kirjutatakse raamatutest. Blogide hulgas tehakse isegi valimisi, et parem välja
selgitada EBA. Võetakse ikka laialt ette, pole midagi kosta.
Minu jaoks algas blgogide lugemine Poognast, mis on ka üks blogi, kui nii võib öelda. Sealt avastasin
ühe halastamatult avameelse blogi. Triinu blogist jõudsin järgmiseni, Loterii leheni. Loterii blogi on küll rohkem ulme peal väljas, aga kodanik Kolm on
juba ise nii mõnusa ütlemisega, et rumalus oleks tema lugemisest loobuda.
Üks viimaseid avastusi on Murca. Murca murrab mitmel rindel. Olgu tema sõrmede all arvuti klaviatuur või
fotokaamera, ikka leiab ta midagi, mida üles täheldada. Mida ei tasu Murca blogis kahe silma vahele jätta, on tema
luuletuste plokk. Traditsioonilise luule lugeja jaoks on tema tekstid võib-olla natukene harjumatud.
Need on rohkem sellised slämmitekstid, ette lugemiseks kirjutatud, ilmselt on siis rõhuasetused ka autori
vabal valikul loovitavad. Räägib ta muidugi naiseks olemisest.
Üldse oli 2016 paljuski enese- ja minakeskse luuleaasta. Oli ka erandeid, kunagi ei olegi nii, et ainult üks asi on
ja teised puuduvad. Killustumine toimub luules samuti kui mujalgi.
Mitte, et ma oleksin asjadega väga kaasa mineja, kuid on üks kildkond lugejaid, kes valivad välja raamatud ja
hakkavad neid siis läbi lugema. Facebookis on neil oma leht ka olemas: Lugemise väljakutse.
Ilona on oma blogis teinud lausa nimekirja, mille alusel hakatakse lugema, kõlab natuke nagu kohustuslik kirjandus, no ikka heas mõttes - nimestik siin.. Kahjuks ei leidnud küll nende valikust ühtegi luuleraamatut.
Kuid, kas nende 90 raamatu hulgas, mis Helme ja Vadi err-i lehel läbi võtsid ei olnud ühtegi värsikogu? Ei meenu.
Igatahes kirjandusel läheb hästi ja selle üle on mul hea meel. Eks on siinsegi blogi ähmasem eesmärk tõestada, et
kirjandus, olgu tõlgitud või omakeelne, ei ole veel kadunud, kestab, on jätkusuutlik.
Tramp, Brexit, Ratas, pagulaskriis, valitsusevahetus, uhh. Eks need
mõjud annavad hiljem tunda, kes teab, mis need veel kaasa võivad tuua.
Kuidas sellele kõigele reageerib kirjandus?
Küll ta jõuab läbi seedida toimunu. Ja ega luule kui kiirreageerimisüksus
ei lase ju ometi muudatusi niisama mööda. Saab näha.
Aasta lõpus või alguses tehakse ikka kokkuvõtteid, kes, mida, kui
palju jne luges. Algatatakse küsitlusi, et edetabeleid koostada.
Apollo lehel.
Raamatuid ilmub liiga palju, mistap mingit ülevaadet ei suuda isegi selleks
volitatud tegelased anda, saati siis üks isehakanud blogija. Aasta alguses ikka
lugesin LR-i sarja, kuid siis tuli jälle luule lugemisest vasikavaimustus, nii
et järg läks käest. Üldse käivad mul asjad kuidagi laineliselt. Peaksin ütlema,
milline oli mu lemmik 2016 loetud raamat, aga ei ütle. Kuna sai veedetud
palju aega arvuti taga, teiste tekste lugedes, siis kolmest kategooriast
(lüürika, proosa ja draama) kahele leian vaste internetist.
Luule avastus internetist pärineb Marii
Luuletused kirjutatud 2013-2016.
Blogi, pärast mille lugemist võib tõesti öelda, et armastus on
olemas, on küll, ka 21. sajandil, öeldagu mis tahes.
Tore on näha, et üks gümnasist vaevub vaeva nägema, kiitus.
Üks esimesi Marii kirjutet luuletis. Nagu luulega ikka, korraga
liiga palju ei tasu lugeda, tekitab sõltuvust.
September 8, 2013
hääletult vajudes kõrgusse
tõustes fööniksina sügaviku tippu
sisenedes ookeani põhjatusse valusse
tõstan allaandjalikult valge lipu
sa võid tulla ja minna ning olla kuis tahad
ning lõputut piina mul teha,
kuid tea, et universumi lõputus lõpuks
vaid tapab su enese keha.
Proosaga juhtus nii, et loo "Kaspar"
avastasin Poogen.ee lehelt. Üks lugeja
jaoks kõige mittesõbralikumaid lugemisi oli see, vähemalt alguses. Põhimõtteliselt
avaldati raamat jutustuste kaupa, iga päev üks osa (kokku 30). Asi oleks olnud tunduvalt lihtsam,
kui ma oleks teadnud, mis eelnes sellele tekstile. Eve Laur ehk autor oli 2010 osalenud
romaanivõistlusel. Seal oli tema teos "Aloise" ära märgitud. Kirjastus Tänapäev avaldas selle
raamatuna 2011. Aastatel 2011-2015 kirjutas Eve "Aloisele" järje ja avaldas käsikirja Poognas
eelmisel aastal. Pean tunnistama, et ei ole sugugi hea hakata lugema raamatut teisest osast.
Eelistan ikka algusest peale minekut. Nii saigi loetud "Aloise" tagant järgi ja siis alles
"Kaspar".
Täitsa lahe lugemine iseenesest. Hoogne ajalooline jutt. Eve on ise tõlkija, sestap oli tema
keeletunnetus ka pisut erinev sellest, mida kohtab muidu internetis.
Rohkem on võimalik teada saada tema kodukalt.
Draama suhtes jään vastuse võlgu. Internetis üks teks oli, aga selle autor kõrvaldas, nii et
millelegi vihjata ei ole. Ise ma eriti teatris ei käi. Siin ei ole ka enam oma truppi. Kunagi
Randlane oli Haapsalus, aga see on juba ammu hingusel.
Hannes Võrno käis oma monotükiga siin gastrollimas. See oli selline dokumentalistika vms. Üks asi, mis ta rääkis
jäi meelde küll. Ta mainis, et tal on sõbrad, kellel on fb-s konto, no, kellel siis ei ole.
Tema sõbral oli juhtunud nii, et koer suri ära. Sellise teate peale tuli mitusada kommentaari
a la - küll on kahju, tunnen kaasa ja nii edasi. Hiljem oli vaja sellel samal sõbral kodus üks töö ette
võtta. Puid teha: lõhkuda, riita laduda, et talveks valmistuda. Siis ta kutsus neid lemmikloomale
kaasaelanud kommenteerijaid endale appi - tulge aidake töö ära teha. Juhtus paraku nii, et keegi ei
tulnud. Küll olid erinevad vabandused keeldumiseks, kellel oli ämma sünnipäev, kellel vaja firmaüritusele minna,
kuid mingit pontu neist fb sõpradest paraku ei olnud. Vot sulle sõbrad.
Ega ma ise ka ei oska nendesse päris võõrastesse kuidagi suhtuda, kes seal fb-s käivad. Alles eelmisel
nädalal soovis üks mees sõbraks saada, ise oli Indiast pärit välismaalane. No jah, ei oska nagu midagi öelda
selliste tegelaste kohta.
Vähemalt minu jaoks tundub see facebook olevat üks kiireloomuline mägijõgi. Rohkem nagu emotsioonide ja ikoonide
jagamise paik. Muidugi vajalikku infot leiab sealt ka. Pikemad lugemised on siiski blogides. Ühel hetkel,
kui avastasin jälle ühe blogi ja sealt edasi järgmise blogi, siis tekkis mul väike motivatsioonikriis.
Nii palju kirjutajaid on, nii hästi teevad nad seda, mida teevad, mille pärast peaksin üldse klahve klõbistama.
Hiljem sain aru küll, et pole vaja kellegi moodi hirmsasti olla. Ajada oma asja nii, nagu parasjagu soov on,
tundubki olevat üsna talutav.
Kui räägitakse, et raamatuid ei loeta, siis blogid tõestavad midagi vastupidist igatahes. See on lihtsalt
meeletu kogus blogisid, kus kirjutatakse raamatutest. Blogide hulgas tehakse isegi valimisi, et parem välja
selgitada EBA. Võetakse ikka laialt ette, pole midagi kosta.
Minu jaoks algas blgogide lugemine Poognast, mis on ka üks blogi, kui nii võib öelda. Sealt avastasin
ühe halastamatult avameelse blogi. Triinu blogist jõudsin järgmiseni, Loterii leheni. Loterii blogi on küll rohkem ulme peal väljas, aga kodanik Kolm on
juba ise nii mõnusa ütlemisega, et rumalus oleks tema lugemisest loobuda.
Üks viimaseid avastusi on Murca. Murca murrab mitmel rindel. Olgu tema sõrmede all arvuti klaviatuur või
fotokaamera, ikka leiab ta midagi, mida üles täheldada. Mida ei tasu Murca blogis kahe silma vahele jätta, on tema
luuletuste plokk. Traditsioonilise luule lugeja jaoks on tema tekstid võib-olla natukene harjumatud.
Need on rohkem sellised slämmitekstid, ette lugemiseks kirjutatud, ilmselt on siis rõhuasetused ka autori
vabal valikul loovitavad. Räägib ta muidugi naiseks olemisest.
Üldse oli 2016 paljuski enese- ja minakeskse luuleaasta. Oli ka erandeid, kunagi ei olegi nii, et ainult üks asi on
ja teised puuduvad. Killustumine toimub luules samuti kui mujalgi.
Mitte, et ma oleksin asjadega väga kaasa mineja, kuid on üks kildkond lugejaid, kes valivad välja raamatud ja
hakkavad neid siis läbi lugema. Facebookis on neil oma leht ka olemas: Lugemise väljakutse.
Ilona on oma blogis teinud lausa nimekirja, mille alusel hakatakse lugema, kõlab natuke nagu kohustuslik kirjandus, no ikka heas mõttes - nimestik siin.. Kahjuks ei leidnud küll nende valikust ühtegi luuleraamatut.
Kuid, kas nende 90 raamatu hulgas, mis Helme ja Vadi err-i lehel läbi võtsid ei olnud ühtegi värsikogu? Ei meenu.
Igatahes kirjandusel läheb hästi ja selle üle on mul hea meel. Eks on siinsegi blogi ähmasem eesmärk tõestada, et
kirjandus, olgu tõlgitud või omakeelne, ei ole veel kadunud, kestab, on jätkusuutlik.
Kommentaarid
Postita kommentaar