Djuna Barnes "Öömets"






LR 2016///11-13
Djuna Barnes
"Öömets"
152lk

Ei oleks olnud üllatus, kui oleksin leidnud selle raamatu mõne
vana maja pööningult või antikvariaadist, aga et LR ilmutas
"Öömetsa" aastal 2016, vat see on ootamatus.
Lugemine läks vaevaliselt. Esimesel korral jätsin esimese peatüki
pooleli ja jätkasin alles järgmisel päeval, siis juba alates
algusest. Arusaadavalt ei ole tegu bussiootepaviljoni lektüüriga,
selle raamatu lugemiseks tuleb varuda aega, ikkagi XX sajandi
algus.

Huvitav on "Öömetsa" juures see, et on olemas nii eessõna,
sissejuhtaus kui ka saatesõna. Kuidas neid linke siia lisada,
seda ma ei tea, aga err.kultuur.kirjandus lehel on T.S. Elioti
arvustus ära toodud, millele enam suurt midagi lisada ei olegi.
Siin siis link:
http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/a7ac4d97-ffc6-41cb-a171-d0afd4583f6d/lugege-katkendit-djuna-barnes-oomets

Või siiski. Kui Eliot kiidab keelt, mida Barnes kasutab, mis on
tõesti nauditav, siis ei tasu unustada, et jutt on ingliskeelsest
väljaandest. Et tõlkes läheb alati midagi kaduma, siis võib
väikese möönduse siin teha - muusikaliselt on keeled lihtsalt erinevad.
Loomulikult ei tähenda see seda, et tõlge oleks halb, kindlasti mitte.
Krista Mits on hakkama saanud ikka korraliku eestindusega. Mis
puutub Elioti arvustusse, siis ülejäänud osas olen kahe käega tema
öelduga nõus (eriti sellega: Kui sõna "romaan" ei ole veel oma
tähendust kaotanud ja kui selle all mõeldakse teost, milles autori
loodud tegelaskujud on elulised ja nende omavahelised suhted
tähenduslikud, siis on see raamat romaan). Samuti nõustun sellega,
mida kirjutas Jeanette Wintersoni ees- ja Krista Mits järelsõnas.
Kes teab, see teab.

Kolm naist ja kaks meest otsivad üksteist, leidmata teineteist või
iseend, võiks olla "Öömetsa" lugu ühte lausesse surutuna.
Parimad osad on jutustavat laadi isikukirjeldused ja dialoogid.

"Frau Mann oli kergelt vintis ning doktori pealetükkiv jutuvada
tegi ta uniseks.
 Nähes, et Frau Mann on tukkuma jäänud, tõusis doktor kärmelt
püsti ja liikus kikivarvul käratult ukse poole. Ta ütles kelnerile
viletsas saksa keeles: "Daam maksab", avas ukse ja kadus vaiklselt
öösse."(lk39)

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas da...
Lisateave