Mööda netti

  Andres Oja. Tsepeliini triumf. Tänapäev. 2016. 304 lk. Tuntud raadiohääl ja muusik on siia kaante vahele kogunud toreda kimbu mälestusi ja kroonikat sellest, mis toimus eesti muusikas 1970ndatel. Kuigi see dekaad algas üsna nukrates toonides, lagunes ansambel The Beatles ning lahkus Jimi Hendrix, oli bändide tegevus siinpool raudset eesriiet üsna aktiivne. Peatükke on raamatus 31 ja sama palju ansambleid saab vähemal-rohkemal määral leheruumi, olenes see ju sellest, mis neist maha jäi, millise jälje nad klutuurilukku jätsid. Mõni kollektiiv päädis vaid asjaosaliste mälestusega, et tehti küll, aga salve ei saanud midagi, ühtki linti pole ette näidata. Mõnel teisel on jälle plaadi jagu muusikat. Kuulsamad tegijad on muidugi Ruja, mis sai oma nime A. Ehinilt ja Magnetic Band eesotsas Gunnar Grapsiga. Mõlema bändi käekäigust ja liidritest on piisavalt kirjutatud mujalgi ja õnneks leidub materjali kuulamiseks ka veebiavarustes.  Üllatav oli skaala, et kui laia mõõdupuuga koostaja...

  Oled sa (ro)bot või inimene? Martha Wells. Kõik süsteemid punases. Tõlkinud Maarika Luts. Fantaasia. 2022. 128 lk. Ameerika ulmekirjaniku Martha Wellsi (1964) lühiromaani tõlget oli ju põhjust oodata küll. Kui üks teos võidab nii Hugo, Nebula, Alexi kui ka Locuse auhinna aastal 2018, siis selles peab ikka midagi olema. Lugesin minagi... lootuses, harduses, vaikuses, aga mida ei olnud, oli vau-efekt. Iseenesest oli siin loos justkui kõik olemas, millest hea ulmejutt teha - kauge tulevik, võõras planeet, head ja pahad tegelased, aga see kõik oli kuidagi nuditud, tasalülitaud ja nii peenhäälestatud, et arvatavasti aasta pärast ma ei mäleta sellest enam mõhkugi. Mis parata, see, mida on anglo-ameerika ulmes varem tehtud, seadis ootused natuke liiga kõrgele. Aga positiivne oli, et igav ka otseselt ei hakanud. Kogu aeg oli hoog sees, tegevus käis, üks eksinud hing otsis oma kohta teiste hulgas ja lõpuks saavutas iseseisvuse. Lugemine läks ladusalt, keelepruuk tundus lihtsama killast ni...

  Ursula K. Le Guin. Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia. Tõlkinud Tatjana Peetersoo. Fantaasia. 2018. 364 lk.  Oi jah, oli see alles pähkel, aga huvitav oli ka. Ulmeromaanile kohaselt on viidud tegevus kuskile kaugele aega ja kohta, tegevus kulgeb siin tulevikus ja Maast üheteistkümne valgusaasta kaugusel asuval planeedil Urras ning selle ümber tiirleval kuul ehk Anarresel. Peategelane Shevek on füüsik, kes seisab väga olulise avastuse lävel, kuid ei saa oma tööd avaldada, sest Anarrasel ei peeta seda kuigi oluliseks. Nii proovib ta välja tulla oma tööga Urrasel, aga langeb ka seal pahatahtlike kolleegide võrku. Lühemalt ei saa seda vist ümber jutustada, aga midagi sellist seal toimub. Muidugi on siin oluline maailmade ülesehitusel, märkimisväärne osa kujutab kapitalismi ja anarhismi vastandust, samuti on tähelepanu pööratud feminismile. Mitmekihiline teos, vaata kummast otsast tahad. Aga kuskile ideaalsesse ühiskonda veel välja ei jõuta, võib-olla mõnes teises raamatus... ...