Mööda netti

Albert Engström. Anders Zorni elu. Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär. LR 27-29. 2017. 152lk. Siin- ja sealpool Läänemerd Anders Zorn (1860-1920) oli, nagu kirjutab Albert Engström (1896-1940), üks suuremaid rootsi kunstnikke. Kahjuks ei ole ma varem küll kuulnud sellist nime, aga nüüd siis sai lugeda tema kohta. Autobiograafia, mis ta ju on, saab jagada kaheks. Üks on see, milles räägib Engström mälestusi, kus ta ise osales, teise osa moodustavad Zorni enda märkmed. Esimene osa oli lugedes kuidagi haaravam, teine läks juba rohkem kroonikaks kui faktide loeteluks. Aga terviku huvides ei saa üht eraldada teisest. Et siis kaantevahe kätkeb endas läbilõiget Zorni elust, kui nii võib öelda. Kunstnikuna oli ta üks visa mees. Õppis, otsis, leidis, katsetas - nii temast kunstnik sai. Läbi kogu kunstnikukarjääri ajas oma joont, jäi truuks realismile. Kriitika suhtes ei ole Zorn just kõige meelsamini meelestatud, sestap palus ta oma lugu kirjutama sõbra, A. Engstömi, kes...

Slash koos Athony Bozzaga. Tänapev. 2010. 432lk. Kuuel keelel üle lava. Võisid olla varased 90-ndad, kui avastasin sellise bändi nagu Guns N` Roses. See juhtus siis, kui MTV jõudis teleekraanile. Lisaks ilmus veel ajaleht "Meie Meel", millest sai ka teada, mis laias maailmas toimus. Aga siis juhtus midagi MTV-s. Ühele lahedale saatejuhile, Paul Kingile, anti kinga, veel hiljem hatati näitama realyti saateid, nii et MTV vaatamine jäi pisut soiku. Palju paremini ei läinud ka "Meie Meelel", mis pani üldse uksed kinni. Meenub veel, et Aet Süvari oli seal lehe juures ajakirjanik, seda tööd teeb ta tänaseni, lugedes ERR-is spordiuudiseid. Aga "Meie Meeles" rääkis Slashist, kui mälu nüüd ei peta, Jaagup Kreem oma intervjuudes. Eks mõjutusi Terminaatorile võis ta saada küll, kahtlemata. Väga suureks melomaaniks ma end ei pea, kuid GNR-s on algusest peale mulle meeldinud. Nende muusika oli üldse kuidagi ikka vägagi laiadele massidele. Ja nüüd tä...

Raimond Kaugver. Kolm romaani. Eesti Raamat. 1979. 696lk. ENSV kui sulatusahi Äraütlemata kena komme on avaldada mitu raamatut koos ühtede kaante vahel. Pole vaja eelmisele otsida järgmist ega midagi. Sedasi lugedes tekib omamoodi lugemisvoog. Niisiis: kokkuköidetud on kolm romaani: "Seitsmendas läänes", "Nelikümmend küünalt" ja "Jumalat ei ole kodus". Kõik nad on erinevad, kõik nad on loetavad. Ühine on ehk ainult kontekst - absurdne nõukaaeg. Esimene raamat on põhimõtteliselt järg varemilmunud trammitrustiromaanidele ("Keskpäevavalgus" ja "Igapäevane leib"). Pärast instituudi lõpetamist satub Käsper Ramm Kirde-Eesti kaevandusse, kus peab hakkama juhtima katsejaoskonda. Ega see lihtne ei saa olema. Ikka on kollektiivis hõõrumisi, käegalöömist ja muid pahesid. Kuid lõpuks õnnestub kõige tähtsam, mis toona vaja oli, nimelt: täidetakse plaan. Zola "Söekaevurid" see just ei ole, aga eks on muutunud ka ajastu. Teine raa...