Mööda netti

  Tuumahid 5: Fusioon Koostanud Joel Jans, Maniakkide tänav, Triin Loide ja Jüri Kallas. Lummur OÜ. 2020. 272 lk. Näikse, et Eesti ulmes on head ajad. Algupärast kraami ilmub nii veebis, paberil kui podcastis kuulamiseks. Võrguajakirja Reaktor sabas ilmuvaid jutte on varem avaldatud juba tükki neli kogumikku, see on seni viies ja viimane. Jutte on siin kümnelt autorilt kümme, ilmunud 2018-2019, kaanepilt Meelis Krošetskinilt ja toimetanud Kristjan-Jaak Rätsep. Pealkirjas mainitud sõna fusioon tähendab liitumist, ühtesulamist, ja eks siia on ikka väga eriilmelist ulmet kokku köidetud küll. Lugesin paari päevaga raamatu läbi, esmamuljed said sellised. Marika Piip . "Üksi" on kerge õudussugemega jutt, milles lugeja kohtub kummitus(t)ega. Põhja-Norras Barentsi mere ääres asuv kalatööstus on aastaid tagasi hüljatud, lähedal asuv küla täitub ainult suviti turismi hooajal. Kohaliku väikese kohvik-hotelli peremees peab lahkuma, kuid ta leiab endale asendaja, kelleks ongi loo minajutu

  Robert Silverberg. Öösse kaduv tee. Koostanud Raul Sulbi. Tõlkinud Juhan Habicht, Priit Kenkmann, Tatjana Peetersoo, Külli Seppa, Raul Sulbi, Hannes Talja, Jaana Talja. Fantaasia. 2016. 348 lk.  Oma kirjanikutee algusest on Silverberg valinud siia kogumikku 18 ulmelugu. See periood katab ära eelmise sajandi 50ndate teise poole ja 60ndad, mis oli tema jaoks väljakujunemine ja õpiaastad. Põhilised avaldamiskohad olid toona veel pehmekaalnelised ajakirjad täis lihtsakoelisi seiklusjutte, mida tuntakse nime all pulpulme. Aga piisas ka neist, et jalg ukse vahele saada, nime teha ning taskuraha teenida.  Juttude eesmärk on küll meelelahutus, kuid ka seda võib teha vägagi mitmekülgselt. Näituseks M. Krošetskini kaanepildi juurde kuuluv "Öösse kaduv tee" (1958) on sünge postapokalüptiline lugu, mis näitab inimese moraalset laostumist. Pärast suurt ja pikaleveninud sõda on New York muutunud rusudeks. Kui 2054 aastal lõpetatakse ära toiduabi jagamine, ei hakata sööma mitte ainult kas

  Isaac Asimov. Mõtle nagu marslane. Tõlkinud Piret Frey, Triin Loide, Tatjana Peetersoo. Fantaasia. 2023. 256 lk.  Selles jutukogus on ulme suurmeistrilt kolm pikemat ja üks lühem lugu, mis ilmusid esmakordselt juba aastatel 1952 - 1954. Kui ainult kolme sõnaga võiks raamatut iseloomustada, siis oleks need: kosmos, tulnukad ja tulevik. Kuna kirjutamise ajal olid need teemad õhus, siis arusaadavalt autor neid oluliseks ka pidas. Ma küll väga suur Asimovi fänn pole kunagi olnud, aga esimene lugu siin kogumikus oli täitsa huvitav lugeda. "Mõtle nagu marslane" räägib keerulises olukorras hakkama saamisest. Jutu alguses tegeleb seltskond kolmanda põlve marslasi vanaraua küttimisega kosmoses. See vanaraud koosneb kosmoselaevade kütusepaakidest, mis on peale kasutamist hüljatud, ja kütusena kasutatakse veeauru. Kuna vett veetakse Maalt ja see ei ole just lõputu maavara, hakkab keegi aktivist Hilder rääkima raiskamisest. Peagi tuleb 50 000 marslasel mõelda, kas kolida tagasi Maale v

  Isaac Asimov. Üheksa homset. Tõlkinud Karel Allikas, Linda Ariva, Priit Kenkmann, Tatjana Peetersoo ja Jaana Talja. Koostanub Raul Sulbi. Fantaasia. 2016. 222 lk. "Üheksa homset" on jutukogumik, mis nägi ilmavalgust juba aastal 1959. Kuna autorit teatakse eelkõige ulmekirjanika, kuuluvad ka need üheksa lugu siin teadusulme hulka. Päev pärast lugemist saan öelda, et siin raamatus on üks tipplugu, paar üsna kesist suleproovi ja siis need ülejäänud, mida võib huviga lugeda, aga kiljuma just ei pane. Samas omal moel on need autori katsed piiluda tulvikku kirjutatud kõik justkui korrektselt, lihtsalt natuke liiga vähese emotsinaalse intesiivusega on see kraam kirja pandud. Mõtet on neis jälle see eest nii, et mõni teine võiks sellise materjali pealt kas või romaani kirjutada.   Avalugu "Amet" räägib George Plateni haridusteest aastal 6500. Õppimine käib siis masinlikult, lugemise selgeks saamiseks tuleb inimest nagu arvutit vastava programmiga töödelda ja rohkem polegi