Mööda netti

 Joel Jans. Rõngu roimad 2: Põrgutõld. Kirjastus Mooses. 2025. 190 lk. Olid aastad 1800 kopikatega, kui Lõuna-Eestis pandi toime mitu mõrva. Kes uputati, kes mürgitati, kelle eluküünal kustus tuleriidal, kuna saatus oli karm ja ebaõiglane. Iga juhtumit prooviti ikka seletada kuidagi äraspidiselt. Kohalike umbusk kõiksugu teispoolusest saabuvate külaliste suhtes oli lihtsalt jahmatav.         "Ta kiikas ahju poole ja ka Lenz vaatas tahtmatult sinna. "See kõik on paras lora," ütles ta. "Ma olen kuulnud ka seda, et enesetapjad hakkavad sellesama elaja kodu käima, mis peiede ajaks söögiks tapeti. Mis ta hakkab teil silgu seljas ratsutama või? Tulge mõistusele. Kõik see teie jutt on ikka selline, et keegi kuulis, kuidas keegi midagi nägi. ise te olete mõnd tonti näinud? Mina olen palju inimesi matnud ja seni pole keegi neist uuesti ellu ärganud. Sealt kohast, kuhu minnakse, tagasi ei tulda."" (lk 86) Et tekkinud segaduses korda luua, tõde päevavalegele tuua, as...

  Ilja Varšavski. Veel üks lask.  Perioodika. 1985/32. 56 lk. Tõlkinud Ants Paikre. Ilja Varšavski (1909-1974) sündis Kiievis, hiljem kolis Leningradi, elas-töötas Venemaal ja avaldas mitu jutukogu. Kõige tuntum tõlgitud jutt peaks olema antoloogias "Diogenese latern" (Eesti Raamat, 1976) ilmunud pala "Kannike", mis räägib tuleviku ülerahvastatud Maast. Aga siin LRis ilmunud jutustus ühendab endas krimiloo elemente üsna ulmelises maailmas. See oleks nagu inspekor Glebsky saabuks Solarisele. Kummaline küll, aga saatesõnas mainib autor, et ega tal väga suurt sümpaatiat eradetektiivide suhtes ei ole, kuid mind suutis ta oma peategelasele ometi kaasa elama panna.    Iirlasest punape machomees Jack Clinch kutsutakse lahendama mõrvalugu. Kõik ei olegi nii lihtne, kui esialgu paistab. Oli see nüüd roim või enesetapp, tuleb alles välja uurida, siis on veel asjaga seotud konkureeriv suurfirma... Sündmuskoht, planeet Meila, asub viie kuu lennutee kaugusel kosmoses. Seal on Ma...

  Dracula külaline. Koostanud Jüri Kallas. Gururaamat. 2025. 380 lk. Tõlkinud Silver Sära. 18 õuduslugu teise ilmasõja eelsest perioodist, enamus tundmatud autorid, sekka mõni tuttav nimi, soliidne ees- ja järelsõna, lugude juures väike tutvtustav sissejuhatus, see on Ulmeguru sarja viies raamat. Olemata küll väga suur kõhelugude austaja pakkus kogumik siiski mõningaid õõvahetki. Samas oli ka neid jutte, mis läksid kergemalt mööda ja mõnega jäi kontakt suisa tagasihoidlikuks. Aga eks see sajanditagune kraam mõjubki pisut teisiti, eriti pärast seda kui lapsepõlves on nähtud filme nagu Alien, Predator, Terminaator ja mis nad seal kõik olid.   Kui ainult nelja lemmikut nimetada, kes mulle enam korda läksid, siis olgu esimeseks H. G. Wells. Tema "Kummaline orhidee õitsemine" on jutt taimest, mis võtab omaniku oma voli alla ja muutub ohtlikuks. Wells on Wells, ükskõik mida ta kirjutab, teeb ta seda hästi.  F. Marion Crawfordi pala "Sest veri on elu" pani mind küsima, ega...

 Konrad Fiałkowski. Mina olen Molnár. Teaduslik-fantastiline jutustus Poola ulme on lai ning avar nagu meri, vaata ükskõik milliselt küljelt tahad, teist kallast näha ei ole. Paraku tuleb tunnistada, et suures osas on see tundmatu, läbi uurimata ja mis kõige hullem, valdavalt eestindamata. Üksikuid pudinaid on siiski läbi tulnud, ei olnud ju tegu mõne imperialistlik-kapitalistliku mandunud lääneriigiga, vaid ikka sõbraliku sotsleeri kuuluva naabriga või siis siitpoolt vaadates üleaedsega. Pikast nimekirjast, mis Jüri Kallas poolakate loomest üles leidis, valisin välja teaduslik-fantastilise jutustuse "MIna olen Molnár". Autori nimega midagi seostada ei osanud, pole varem temalt ühtki teksti lugema sattunud, see jutt ilmus aastal 1969 ning kaheksaosalise joonealusena on ilmunud samal aastal ka Noorte Hääles, tõlkija nime kohta andmed puuduvad. Meditsiini valdkonda kuuluv lugu räägib arstikutsumusest, et kas, millal ja kuidas tuleks teha õiged otsused. Professor Ralf Molnár on ...

  Avaldada romaan ajalehes, see võis olla omal ajal ikka päris julge ettevõtmine. Kuid noorteleht Säde sai sellise julgustükiga hakkama. See ilmus küll kaks või kolm korda nädalas, aga kes siis viitsis oodata, millal saaks edasi lugeda. Nüüd, pool sajandit hiljem on  digitaalselt palju lihtsam selle jutuga tutvuda. Kuigi möönan, et natuke tahtis Digari keskonnas kohanemine harjumist, kuid tegelikult oli seal uue lehe keeramine väga lihtne. Mis siiski ei tähenda, et ma ühe istumisega oleksin kohe need 38 osa järjest läbi lugenud. Läks ikka päris mitu õhtut ja vahepeal lugesin teisi asju ka.  Kuid noorteromaan "Delfiinide saar" on tõsiselt võetav poistekas. Johnny oli keerulise lapsepõlvega kutt. Varakult kaotas ta oma vanemad ning pidi elama tädi juures, kus temasse just hästi ei suhtutud. 16 aastaselt läheb Johnny kodu lähedale hulkuma, istub salaja võõrasse amfiibsõidukisse, mis viib ta kodust kaugele ja satub seejärel õnnetusse. Keset merd ja ookeani jäetakse vesiveok m...

  Mäelätte Meeta läheb mehele. Jah, pruut on igati niks ja naks, lahke loomuga, küps nagu ladvaõun, ei ta pelga tööd ja kaasavara jagub samuti piisavalt. Ainult et see va peigmees on vähe kiduravõitu. Võib siis alevi rätsep talutütrele olla paslik paariline. Aga eks natuke kiire on ka juba selle asjaga ning väga valida samuti pole. Ajad on isegi keerulised. Lehes kirjutatakse, et Vares saanud võimule, prantslased kaotanud lahingu, aga armastuses ja sõjas olla kõik lubatud, nii et... Kuid jutus figureerib ka Lennart e Lennu, karjapoiss, kes hakkab hoolsalt ja salaja ehitama kaskedest väravat, et pulmalised sealt läbi saaks sõita ja pruudiluna maksta. Värav saab valmis, aga rongkäiku ei tule. Juhtunud siis kohutav õnnetus, tuldud punaste lippudega nurga tagant äkisti välja, nii et hobu läinud peruks ja peig kukkus vankri alla. See lõikas kui noaga kogu ürituse meeleolu läbi. Ja kui palju vaeva sai nähtud, kõik need vorstid, süldid tehtud ja äkki nõnda. Lennul oli väike sümpaatia Meet...