Mööda netti

  Lüüli Suuk ja Manfred Kalmsten. Elekter meie vahel. Fantaasia. 2025. 256 lk. Ilmunud on jutukogu, mille kaante vahelt leiab kuraditosin ulmelugu. Autorid ei tohiks enam väga võõrad nimed olla, mõlemad on juba varemgi raamatu või mitmega maha saanud ja Stalkeri nimelisi auhindu pälvinud. Kuuldavasti pidid nad eraelus olema paar, aga et isikuandmed on pühad ning... ja kui see kirjandusse ei puutu, ei tasu sel pikemalt peatuda, mistap meenuatn lühidalt raamatut. Suurem osa jutte siin, nimetagem seda tagasihoidlikult antoloogiaks, on fantasy poolde kaldu, mis tähendab siis seda, et lugudes esineb haldjaid, tesipoolsust, võlujõudu ehk maagiat, kuid samas kombatakse ka inimeseks olemise erinevaid tahke, olgu nad siis parasjagu positiivsed või negatiivsed.  Lüüli kohta ma väga üldistada ei oska, pole teda eriti lugenud ja ega ta väga palju ole ka avaldanud miskit, aga kui Kalmsteni varasemat loomenatukest meenutada, siis võiks seda iseloomustada sõnadega Põhjala, erootika lembus j...

  A. H. Tammsaare. Tõde ja õigus. Eesti Raamat 1981. 528 lk. Romaani tegevus kulgeb 19. sajandi viimasel veerandil Eesti külas. Äsja abiellunud Andres ja Krõõt kolivad Vargamäele, et alustada talu pidamist nagu muiste. Uus koht ja kiuslik naabrimees Pearu Murakas panevad proovile nii Andrese kui viimase lähedased. Aga enim murrab tegelasi töö, millel lõppu ei näigi tulevat.  Mulle täitsa meeldis, isegi rohkem kui kunagi aastate eest esimesel lugemisel. Loomulikult on siin raamatus palju rohkem, kui minu kokkuvõttes, aga et kõik edasi jutustada, tuleks raamat ümber kirjutada, mida poleks ometi vaja teha. Tegelaste galerii on juba muljetavaldav ja tänu filmile sai nii mõnigi asjaosaline uue kehastuse. Lõpp jäi küll natuke lahti, aga neli osa on veel ees, kas need uuesti läbi loen, ei julge ennustada. Kui peaks leiduma keegi, kel "Tõde ja õigus" lugemata, siis vähemalt esimene osa tasuks küll läbi lugeda, et kas või haugata musta proosaleiba, veart kraam.  Goodreads Manni lu...

  Kark Ristikivi. Imede saar. Perioodika. 1966. 224 lk. Kui olin lugenud "Imede saare" katkendit R. Sulbi koostatud antoloogiast "Põhja konn", ei olnud enam kahtlust, et tahan lugeda tervet raamatut, näha nööpaugu kõrval ka ülikonda. Romaanist on ilmunud mitu trükki, aga et uuemat (2003) ei olnud käepärast võtta, tuli leppida selle vana kolletanud LR väljaandega. Ausalt öeldes oli üllatav, kuidas sai Ristkivi tol ajal siin üldse ilmuda, ikkagi pagulaskirjanik, aga eks ole väike ime seegi. Suuremad imed juhtusid muidugi raamatus. Tegemist on fantaasiaromaaniga, mis on kirja pandud reisikirjana. Peategelane, kaupmehe poeg Niccolo Caramana, kes aastal 1348 Itaalias satub pahaimamatult ühe sadamasse saabunud laeva pardale, ei pääse enam tagasi kodulinna Genovasse. Katku kartuses on maale pääs keelatud ja nii tuleb laeval lahkuda, kaasas koduigatsusest meeleheitel Niccolo. Pikapeale tuleb ilmsiks ka reisi tegelik eesmärk, mis ei ole midagi muud, kui leida legendidest tut...

Põhja konn.  Koostaja Raul Sulbi. Viiking. 2024. 616 lk. Võtsin päris pikalt hoogu, et seda tellisköidet lugema hakata, aga nädalaga sain ikka läbi, no... ma olen aeglane lugeja ka. Tegemist on siis fantaasiakirjanduse antoloogiaga, kus leidub kokku 26 lugu Eesti autoritelt alustatdes Kretutzwaldi "Põhja konnaga" (1866) ja lõpetades I.Hargla "Mirabilia saladusega" (2018). Nagu R. Sulbile kombeks, leidub siingi raamatus korralik järelsõna, milles pikemalt juttu, mis see fantasy üldse on, milliseid alaliike endas kannab jne. Võib ju nõus olla, et see žanr on kui muinasjutt täiskasvanuile, aga selliseid otse ja sirgeid jutte, kui minnakse punktist A pnkti B, peategelane hävitab koletise ja saab kuningriigi ning kosib kuninganna, siin peale nimiloo ei olegi. Juba F.Tuglase "Maailma lõpus" hakkab meeletult vinti peale keerama ja mingist õnnelikust lõpus oleks siin päris kohatu rääkida. A. H. Tammsaare jutt "Pöialpoiss" meenutas natuke E. A. Poe`d ja p...

  Hans Rosling, Ola Rosling ja Anna Rosling Rönnlund. Faktitäius. Inglise keelest tõlkinud Helen Urbanik. Tänapäev. 2018. 310 lk. Kui ma nüüd õigesti asjast aru sain, siis proovitakse siin raamatus vaadata tõele otse näkku. Rootsist pärit arst ja rahvusvahelise tervishoiu professor Hans Rosling (1948-2017) jõudis koos poja ning miniaga panna kaheksateist aasta jooksul kirja kondikava, millest sündis hiljem seesinane populaarteadusliku kallakuga raamat. Kohe üsna alguses visatakse lugeja testi ette, kus saab oma teadmiste nappust proovile panna vastates 13 küsimusele a la: Kui paljud tüdrukud madala sissetulekuga riikides üle kogu maailma lõpetavad algkooli? (20, 40 või 60%), kuni selleni, kas järgmise saja aasta jooksul keskmine temperatuur tõuseb, jääb samaks või alaneb. Piinlikkust tundes pean tunnistama, et ega minagi kõigile küsimustele õigeid vastuseid suutnud valida, aga et rahvavalgustusega siin juba tegeldatakse, siis sain pärast raamatu lõpetamist testis märksa parema tule...

    Timo Talvik. Sulid ja sulased. Eesti Raamat. 2025. 216 lk. Kummaline lugu oli selle raamatuga, midagi sellist pole varem ette tulnud. Autor võttis ise minuga FB vahendusel ühendust ja oli lahkelt nõus oma romaani lugemiseks pakkuma. Ametlikult ilmub raamat alles jaanuaris, kuid kirjastus oli nõus mõne spiraalköites eeltrükise tegema ja üks neist saadeti mulle lugemiseks - arvustamiseks. No kuidas ma sain keelduda, lugeda ja muljetada ikka võin, arvustamisega on teine teema, sellega las tegelevad kriitikud, aga see selleks. Timo Talviku kohta võib vist öelda, et ta on nii noor autor kui ka noorautor. Tim Horneti nime all on ta avaldanud lühijutte juba mitu aastat, aga seda ilmselt teab vaid käputäis lähikondseid, sest tema tekstid on ilmunud valdavalt ulmeajakirjas Reaktor, mis ilmub kord kuus ja internetis. Mõne aasta eest kirjastuse Fantaasia jutuvõistlusel saavutatud teine koht palaga "Kuningatütre vari" tagas viimase trükki pääsemise antoloogias "Täheaeg 22. Kalif...