Mööda netti

  Nelja aastaaja aed. Fantaasia. 2025. 428 lk. Siia raamatusse on kokku kogutud viimase jutuvõistluse kümme paremat pala pluss üks lisalugu. Hakkasin tagantpoolt lugema ja tuleb tunnistada, et ega neid tagumise otsa lugusid nüüd, paar nädalat hiljem enam ei mäleta, midagi väga häguselt koidab, aga nii head need nüüd ka ei olnud, et peaks uuesti üle lugema. Kaupo Sempelsoni jutuke jäi meelde, et oli lahe muinasjutt vargaposisit, kes läks tellimustööna raamatut varastama ning jäi majja lõksu ja mis temaga seal juhtus, mhm, hea lugemine. Aga siis need vahepealsed lood seal, noh, jah, aga mis nüüd sellest, maitsed on erinevad. Aga vot esinelik, Mahkra, Reisel kahe looga ja Umbleja, see oli tase, mida Eesti ulmest poleks enam osanud oodatagi.  Mahkra jutt sai juba selle eest plussi kirja, et vajutas mu kõige nõrgemale kohale. Mäletan siiamaani, kui lugesin aastate eest ühest kadunud portaalist (Poogen.ee) kosmoselugu nimega "Purgis", see oli üks õnnetu ekspeditsiionijutt, mis kisk...

  Kristi Reisel. Kuidas tappa bürokraati. Yuki ei ole noormees just kõige rikkamast perest, kuid seda enam soovib ta teha karjääri, liituda Kibamaru jõuguga ning alustada tõsiseltvõetava yakuzana. Sisseastumiskatse näib olevat esialgu lihtsakoeline, tuleb likvideerida üks Statistikaametis töötav ametnik ja voilaa, ees terendab lugpidamine, palju raha, head tööotsad. Katsed sooritada bürokraadi mõrv kipuvad aga jooksma tühja. Kõrvaltegelasen ilmub munk Hiroshi, kes soovib samuti ühe bürkoraadi surma Yuki abil, aga temal on asjale hoopis teine lähenemisnurk. Tuleb välja, et eelnimetet asutuses on end sisse seadnud deemon, kes kipub ise üle võtma igaüht, kes paberiga kokku puutub. Reisel oma tuntud headuses pakkus taaskord meeldivat meelelahutust. Isegi fantasy, mis lühivormi hästi ei passi ega ole mu esimene valik, on siin hästi välja peetud. Välditud on tuima ja venivat teksti, jutt liigub soravalt ning üks sündmus järgneb teisele. Kui pealkirja järgi otsustada võiduloo järgi, mis r...

  Jaagup Mahkra. Callenori raudne rusikas. See on lugu kosmosepiraatidest kauges tulevikus. Rotho Blaas on üks paras jõhkard, kunagisest mässajast on saanud admrialiteedi "kuulekas" laevajuht. Et teenida paguneid, imbuda eliiti, saada omale privileege penesionipõlveks, otsustab Rotho omaalgatuslikult kinni nabida ülestõusnute pealiku. See ettevõtmine hakkabki juba korda minema, kui viimasel minutil ilmub välja rivaal teise laevaga, kes tahab kogu au ürituse kordaminekust omale haarata. Vana piraat Rotho on teinud elus palju vigu ja jätkab nende tegemist ka nüüd, aga muutused paremuse poole temas siiski toimuvad.  Mahkralt pole ma varem kosmoselugusid lugenud, see oli meeldiv üllatus. Kusjuures sedamasti lood on on just need, tänu millele ma ulme avastasin, aga see selleks. Siin jutus, no ma ei tea, kas päriselt ka oleks need otsuste tegemised nii kiiresti käinud, aga kui ikka olukord sunnib, ju ta siis nii võiks olla. Jutt on õnnestunud, on kaabakaid, esineb intriige, keritak...

  Kristi Reisel. Tartu on minu linn. Katrini elus hakkasid asjad minema allamäge pärast auto kojamehe vahelt parkimistrahvi kviitungi leidmist. Loomulikult oli ta püha viha täis ja ei kavatsenud seda ära maksta, siis tuli veel töölt lahti laskmine, sõbrannaga tülli minek ja midagi veel. Nimelt, sattus trahviametnik elama tema naabriks, ja nagu sellest ka veel vähe oleks olnud, hakkas õhtul mingi kummaline vari Katrinit jälitama. See oli nüüd üks lahedamaid lugusid siin kogumikus. Linnafantaasia kohta oli see nüüd väga kohakeskne, sedapuhku siis Tartu linnas hargnev jutt. Kes seal linnas elab, leiab kindlasti rohkem tuttavaid kohti kui mina, kes ma vaid nimede järgi midagi ära tundsin (Toomemägi, Püssirohukelder). Põhimõtteliselt oli siin isegi mitu lugu, see mineviku põige teise liinina seletas tänapäevas toimuva kenasti lahti. Et kas oleks moraliseeriv, üleskutsuv oma trahvid ikka ära maktsa? Natuke kindlasti, vähemalt ei tasu jääda võlgu. Lugeda oli hea, lahe lugu, eks autoril ol...

  Mia Lisette Tamme. Must isand kõrvalkorterist. Varastes kahekümnendates Sophie langeb pärast töölt koondamist suurde masendusse, haletseb end, võtab vihaga viina ning tutvub oma naabriga, kelle olemasolust tal varem polnud aimugi. Uue naabri juures tuleb ilmsiks kummalisi asju, mida ratsionaalselt ei saa enam ära seletada, nt väike päkapikk, kes valmistab korteris kulda. Ühel päeval on see end Mustaks isandaks nimetav naaber silmitsi suure probleemiga, keegi röövib temalt olulise võtme, mille abil võib päästa valla maailmalõpu. Algab tagaajamine, et headus jääks võimule ja tasakaal kestma. Loo käigus suudab Sophie end uuesti leida, et elus edasi minna. Mul on kohe päris kahju, et ma ei ole suurem asi fantasy fänn, muidu võiks see lugu olla päris hea. Praegu on ta loetust üks kesisemaid, jääb arusaamatuks, kuidas ta üldse nii kõrgele kohale jõudis jutuvõistlusel. Noortekas ta ju on, aga no kuulge, natuke nagu klišeelik ei ole või? Lugejana isegi see ei häirinud mind, palju neid or...

  Siim Veskimees. Kes meist ei tahaks olla inimene. Tulevikku viidud loos tuleb julgestusfirma spetsialistidel lahendada mitme mõrvaga lahendamist ootav ülesanne. Kohe jutu alguses saab selgeks, et asjad ei ole nii lihtsad, kui pealtnäha võiks arvata. Aset leiavad jutuajamised, mida ametlikult ei registreerita ja juhtumisse on segatud keegi kõrgemalt.  Kui juba Veskimees kirjutab, siis alla teadusulmelise madina oleks siit naiivne oodata. Palju seal tegelaste juures inimest enam on, polegi vast oluline, kõik on juba mitmendal ringil küborgi kesta laaditud teadvused, aga mingi moraal siiski eksisteerib kõigele vaatamata. Sündmustik areneb küll Eestis, aga Asimovi mõju on tajutav, korra isegi mainitakse tema nime, ja siis veel iroonilised viited vanadele ulmejuttudel mujal tekstis. Mõneti andis loole vürtsi noorte naiste seksuaalne kujutamine, Liis Rodeni illustratsioon oli omal kohal, siis veel otsekõnes esinev ropendamine näis üsna loomulik. Anonüümselt juttu lugev žürii võis ...