Mööda netti

  F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby. Tõlkinud Enn Soosaar. Eesti Raamat. 2021. 192 lk. Sada aastat tagasi ilmunud raamatu kohta on seesinane ütlemata hästi ajaproovile vastu pannud. Lugeda Gatsbyt oleks nagu sirvida seltskonna ajakirja Kroonika koos värviliste piltide ja kõnekate pealkirjadega. Aga jah, raamatus on siis aasta 1922, kui New Yorki äärelinna saabub elama Nick Carraway nimeline noormees. Endalegi ootamatult avastab ta oma üleaedses pururikka Jay Gatsby, kes ei oska oma rahaga muud peale hakata, kui kulutada seda ohjeldamatult pidustustele, prassingutele või muidu kergekeäliselt tuulde loopida. Külalised saabuvad ja lahkuvad, orkester mängib džässi, tantsitakse fokstrotti, aga kes on see saladuslik härra rikkur, jääb paljudele arusaamatuks ja näib, et ega kedagi väga ei huvita ka, kes too võõrustaja on. Mõned kõlakad küll liiguvad, aga midagi kindlat keegi väita ei saa. Ent Nick Carraway suudab saladuse lahendada ja Gatsby avaneb hoopis teise nurga alt. Ma arvan, et see ...

  Hans Laansalu. Tuuline saar. Perioodika. 1982. 72 lk. Ahh, ma ei või, need vanad Loomingu Raamatukogu üllitised ikka suudavad üllatada. Autori nimi oli mulle veel nädala eest sama hästi kui tundmatu, kuid piisas väikesest guudeldamisest ja tuli ilmsiks tõsiasi, et tegu on Erik Tohvriga (1933-2020). Jah, see tuntud rahvakirjanik, kes jõudis oma eluajal avaldada 33 romaani, lisaks veel näpuotsaga lühiproosat ning mõned kuuldemängud. Kummaline on veel see, et ega ta mingit suuremat tähelepanu eluajal ei pälvinud, ametlikud auhinnad läksid temast enamasti kaarega mööda. Mõni artikkel küll siin-seal veel leidub, kuid lootsin, et temast on ikka rohkem kirjutatud. Samas oli raamatukogude laenutuste nimekirjas Tohvri alati kõrgetel kohtadel, lugejate poolt nõutud ning otsitud. Eks tema edu üks põhjus oli ju see, et ta läks tagasi lihtsate asjade juurde, või siis vastupidi, ei lahkunudki nende juurest. Inimene suure ja väikese tähega, seltsimees, kodanik, kaaskannataja, abikaasa või tööme...

  J. G. Ballard. Neljamõõtmeline luupainaja. Tõlkinud Juhan Habicht, Sash Veelma,  Adrus Igalaan ja Piret Frey. Fantaasia. 2025. 204 lk. James Graham Ballardi (1930 - 2009) jutukogu ei olnud päris minu tassike teed. Pidin tagastustähtaega pikendama, et üldse läbi saada, aga peale "meh" elamuse polnud raamatul suuremat pakkuda. Noh, jah, Liis Rodeni kaanepilt on muidugi vaata et tema hooaja parim sooritus ja Jan Kausi järelsõnata jääks see raamat lausa kahvatuks, aga jutud ise... oeh.  Ei, ega ma kedagi soovi liiga ära peletada lugemise juurest, lihtsalt ootused ulmekirjanduse lühijuttudele on mul sellised, et neis peaks ikka pinget ka olema, mis lugejat köidab, kinni hoiab, lahti ei lase. Selline tasapaks tekstimassiiv, mida Ballard harrastab, ei pannud mind küll kuidagi kaasaelama ega -tundma. Kui selline ongi see kuulus Uus Laine ulmes, mis 60ndatel maad võttis, siis tühi temaga.  Samas saan aru, et autor on oma meelepaha teksti valanud, kaasaeg võis temas esile ku...

  Georges R. R. Martin. Öölendajad. Tõlkinud Tatjana Peetersoo. Fantaasia. 2012. 126 lk. Jaht tulnukatele läbi ilmaruumi - see on aines, mis kõditanud päris mitme ulmekirjaniku tundlaid, pole ka G. R. R. Martin sellest kiusatusest puutumata jäänud. Raamat algab kauges tulevikus, kui inimkond on üle galaktika laiali hargnenud ja mitme võõra, kuid asustatud planeedi folkloori uurimine toob välja midagi kummalist. Nii lähemal kui kaugemal olla nähtud tundmatuid laevu, aga keegi midagi täpsemalt ei tea. Liiguvad need võõrad, keda kutsutakse volkriteks, valgusekiirusest aeglasemalt ning teel on nad olnud juba tuhandeid aastaid. Grupp teadlasi läheb missioonile, et asjas selgust tuua, rentides selleks kosmoselaeva Öölendaja. Üheksaliikmeline meeskond, neli meest ja viis naist, saavad juba reisi algul aru, et asjad ei ole päris nii, nagu need olema peaks. Keegi pole kordagi näinud Öölendaja kaptenit, kuigi too suhtleb hologrammi vahendusel reisijatega. Esimesed nädalad teel olemist mööduv...

  Isaac Asimov. Teraskoopad. Tõlkinud Tatjana Peetersoo. Fantaasia. 2008. 184 lk. Ulmeromaanis "Teraskoopad" vestab Asimov ühte krimilugu. Kauges tulevikus on saabunud tulnukad ehk välisilmlased New Yorki, ehitanud endile kosmoselinna ja mõistagi on nad inimestest arengutasemel kõrgemal. Kui üks tähtis tegelane tulnukate hulgas mõrvatakse, kahtlustatakse maalasi ja alustatakse uurimist. Mõrvarit hakkab otsima politseinikust maalane Elijah Baley, kes saab endale paarimeheks välisilmlase R. Daneel Olivaw.  Asimov võtab ikka suurelt ette, väikeste pudinatega ta ei hakka lugejat tüütama. Nagu mitmes lühiloos, astuvad ka siin kõrvaltegelastena üles robotid. Inimeste põlgus nende vastu on täitsa arusaadav, võtavad nad ju ära töö ja palka ei küsi. Meenub, et alles mõne päeva eest helistati mulle ja pakuti robotit, mis peseb aknaid, et ma katsetaks seda ja annaks hinnangu. Keeldusin viisakalt, aitab robottolmuimejastki, mis aeg-aegajalt ehmatab tööle hakates, aga see selleks. Peaks v...

  Edgar Rice Burroughs. Kadunud kontinent. Tõlkinud Ethel Aesma. Paide "Stella". 1997. 104 lk. "Kadunud kontinent" on tulevikunägemus 22-st sajandist, mille pani Tarzani lugude autor kirja aastal 1915. Pärast Suurt sõda on maailm rebitud kahte leeri, kus ühel pool on ida ja teisal lääs. Panameerika Föderatsioon järgib rangelt reeglit, et keegi ei tohiks ületada kolmekümnedat läänepikkust, seda tegevust peetakse riigireetmiseks. Kuid just sellise patuga saab hakkama piirivalves töötav mereväe ohvitser Jefferson Tark, kui tema aeroallveelaev "Coldwater" kaotab juhitavuse ning suundub keelutsooni. Õnnetu juhuse läbi hülgab meeskond tarmuka Jeffersoni, nii et viimane leiab koos kolme madrusega end Inglismaa rannalt. Uhkest ja võimsast Briti impeeriumist pole alles muud kui rohtu kasvanud varemed ja metsistunud inimesed. Saarel on ka lõvid, tiigrid ja elevandid, kuid õnn ei ole pöörand Jeffersonile selga. "Victory oli ime. Iga päev lisas sellele aina uusi ...